25 aastat EKP asutamisest

EKP presidendi Christine Lagarde’i avasõnad EKP asutamise 25. aastapäeva tähistamisel

Frankfurt Maini ääres, 24. mai 2023

Mul on rõõm tervitada teid EKP ja eurosüsteemi asutamise 25. aastapäeva tähistaval vastuvõtul.

Saksamaa endine liidukantsler Helmut Kohl on lausunud tuntuks saanud sõnad: „Rahu on midagi enamat kui sõja puudumine”. Ka euro kasutuselevõtu sügavam tähendus peitub vundamendi loomises kestva rahu tagamiseks.

Euroopa ettenägelik otsus siduda pärast Teist maailmasõda eri riikide majandused omavahel on muutnud meie tuleviku lahutamatult seotuks ja loonud võimsa aluse Euroopa lõimumiseks.

Tänu lõimumisele ei ole me rasketel aegadel üksteisest eraldunud ja oleme suutnud varem saavutatut ära kasutada. Oleme hoidnud kokku ja püüdnud probleeme koos lahendada.

Samast vaimust oli kantud ka 1980. aastate lõpust pärit idee võtta Euroopa lõimumise teel järgmise vajaliku sammuna kasutusele ühisraha.

Sel ajal toimusid muutused nii Euroopas kui ka mujal maailmas.

Esiteks kujunes välja ühisturg. Seetõttu muutus veelgi tähtsamaks kaotada konkureeriv devalveerimine suuremate riikide vahel, kuna see oleks õõnestanud usaldust ja seisnud vastu avatuse põhimõttele.

Sedamööda, kuidas üleilmsed kapitalivood suurenesid, muutus Euroopa fikseeritud vahetuskursside süsteem üha ebastabiilsemaks ning kulmineerus vahetuskursimehhanismi kriisiga aastatel 1992–1993.

Teiseks ohustas eurooplasi rahastamise üleilmse lõimumise kaudu ka rahalise suveräänsuse kaotamine. Tähtsamaid rahvusvahelisi vääringuid emiteerivate suurte riikide – eriti Ameerika Ühendriikide – rahapoliitika avaldas üha ulatuslikumat üleilmset mõju.^[1]

Kasutatavast vahetuskursirežiimist olenemata tähendas see, et väiksematel riikidel oli üha vähem võimalusi kehtestada rahapoliitilisi tingimusi kooskõlas oma riigisiseste vajadustega.

Kolmandaks kerkisid Berliini müüri langemise ja külma sõja lõpuga esile uued põhimõttelised küsimused selle kohta, millises suunas Euroopa peaks liikuma ja kes peaks tüüri hoidma. See tekitas suure vajaduse Euroopa uute sümbolite järele, mis seoksid inimesi ulatuslikumas ja mitmekesisemas liidus.

Euro oli loogiline vastus kõigile neile muudatustele. See pakkus eurooplastele stabiilsust, suveräänsust ja solidaarsust.

Stabiilsust seeläbi, et euro kaitses ühisturgu vahetuskursside kõikumise eest ning muutis spekulatiivsed rünnakud euroala riikide vääringute vastu võimatuks.

Suveräänsust seetõttu, et ühtse rahapoliitika vastuvõtmine Euroopa tasandil suurendas Euroopa poliitilist sõltumatust teistest suurtest riikidest.

Ning solidaarsust, kuna eurost sai Euroopa ühtsuse võimsaim ja käegakatsutavaim sümbol, millega inimesed oma igapäevaelus kokku puutuvad.

Euro kriiside ajal

Võime olla tänulikud Euroopa visionaarsete asutajate ettenägelikkuse eest. Euro kasutuselevõtu ajal 1. jaanuaril 1999 ei oleks nad suutnud ettegi kujutada, milliste kriisidega meil edaspidi tuleb toime tulla.

EKP esimese presidendi Wim Duisenbergi ametiajal tabasid maailma 11. septembri terrorirünnak ja dotcomi kriis. Tema ametijärglane Jean-Claude Trichet pidi toime tulema üleilmse finantskriisi ja riigivõlakriisi algusega, mis kandus üle minu eelkäija Mario Draghi ametiaega. Tema pidi vaigistama muret euroala tuleviku pärast, millele järgnes pikaajaline liiga madala inflatsiooni periood.^[2]

Minu ametiajal oleme kogenud pandeemiat ja seonduvaid piiramismeetmeid majanduses, Venemaa jõhkrat sissetungi Ukrainasse, energiakriisi ja liiga kõrge inflatsiooni naasmist.

Ometi kehtib euro põhilubadus endiselt. Tänu meie rahaliidule oleme suutnud selle kõigega toime tulla ja väljunud igast kriisist veidi tugevamana.

Esiteks on euro andnud meile stabiilsuse.

Stabiilsete vahetuskurssidega on ühisturg – ja pühendumine rahule, mida see esindab – mitte ainult vastu pidanud, vaid ka jõudsalt arenenud. Võib vaid ette kujutada, kui ahvatlev oleks olnud protektsionism, kui konkureerivat devalveerimist ei oleks kõrvaldatud.

Euro on kaitsnud meid ka välisšokkide eest. Peagi pärast selle kasutuselevõttu kujunes ühisvääringust kiiresti maailmas tähtsuselt teine reserv- ja arveldusvääring. Selle tulemusena on enam kui pool imporditavate kaupade hindadest nomineeritud eurodes, ülejäänud impordi puhul on aga euro aidanud kaitsta majandust vahetuskursi ülemäärase kõikumise eest.^[3]

EKP ekspertide hinnangud näitavad, et kui eurot ei oleks kasutusele võetud, oleks mõne euroala riigi vääring võinud odavneda USA dollari suhtes üleilmse finantskriisi ajal kuni 14% rohkem ja pandeemia ajal kuni 10% enam.^[4]

Loomulikult on ebastabiilsust esinenud muudes valdkondades, mida euroala algne ülesehitus ei hõlma, seda kõige valusamalt riigivõlakriisi ajal. Kuid tekkinud lüngad on täidetud, eelkõige Euroopa pangandusjärelevalve loomise kaudu.

Teiseks on euro suurendanud meie suveräänsust, võimaldades meil juhtida oma majandust ja kujundada rahapoliitikat, mida Euroopa vajab stabiilsete hindade ja jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks.

Ühtne rahapoliitika on EKP-l võimaldanud mis tahes šokkidele kiiresti ja otsustavalt reageerida. Seda oleme me teinud isegi siis, kui teised suured riigid liikusid teises suunas.

Kõige nähtavam oli see ehk 2013. aastal, kui USA Föderaalreservi Süsteem alustas oma rahapoliitika karmistamist, samal ajal kui euroala oli veel taastumas riigivõlakriisist. Meie poliitiline sõltumatus võimaldas meil luua oma kursi ja käivitada taastumise, mis kestis järjest 26 kvartalit.

Kolmandaks on euro loonud Euroopas solidaarsuse.

Sellest on kujunenud ühtsuse sümbol läbi erakordsete katsumuste ja see on motiveerinud pakkuma üksteisele tuge kõige raskematel aegadel. Sel põhjusel ühinevad euroalaga jätkuvalt ka uued riigid.

Viimase veerandsajandi jooksul oleme enda ridades tervitanud üheksat uut riiki ning selle tulemusel on euroala liikmete arv tõusnud üheteistkümnelt kahekümnele. Värskeim liige Horvaatia liitus käesoleva aasta alguses.

Oleme nüüd jõudnud olukorda, kus institutsioone saab eristada poliitikast, mis on minu arvates edu tunnus. EKP tegevuspõhimõtted võivad inimestele meeldida või mitte, kuid enamasti ei kahtle nad enam selles, kas euroalasse kuulumine on õige valik.

Kui riigivõlakriisi ajal alanes eurot toetavate inimeste osakaal ligikaudu 60%-le, siis nüüd on see näitaja ligi 80%.^[5] Ja selle toetuse suurus on saanud kinnitust ka hääletuskastides, kui euroalasse kuulumise küsimust on otsustatud üleriigilistel valimistel.

Pilguheit tulevikku

Senine edu aga ei tähenda, et meie töö on tehtud. See tähendab, et valiku asemel, kas üldse luua liit, on meil on nüüd võimalik teha parimad valikud oma rahaliidu huvides.

On aeg kirjutada euro loo järgmine peatükk. Ja see sõltub tegudest, mida me eurooplastena teeme.

EKP jaoks on meie esmane ja tähtsaim prioriteet suunata inflatsioon aegsasti tagasi meie keskpika perioodi eesmärgiks seatud 2% juurde. Ja seda me ka teeme.

Kuid nagu ma hiljuti ütlesin – geopoliitiliste muutustega, digitaalse ümberkujundamisega ja kliimamuutuste ohuga silmitsi seistes on EKP ees veel muidki katsumusi. Me peame jätkama stabiilsuse hoidmist maailmas, mis on kõike muud kui stabiilne.^[6]

Ja me loodame, et oma panuse annavad ka teised poliitikakujundajad. Rahaliit ei ole lõppjaam, vaid pidev ühinemise protsess. Iga põlvkonna juhid peavad seda jätkama. Liit peab olema mitmekülgne ning hõlmama eelarve-, finants- ja pangandusmõõdet, et saavutada ulatuslikum lõimumine. Seda eelkõige siis, kui soovime euro rahvusvahelist staatust kinnistada.

Kui Wim Duisenberg võttis 2002. aastal euro nimel vastu Karl Suure auhinna, kirjeldas ta eurot kolmekordse lepinguna.^[7]

See on leping riikide vahel, et ühendada oma jõud. Samuti on see leping eurooplaste ja EKP vahel, kes kohustub seisma inimeste huvide eest, tagades eelkõige hinnastabiilsust. Ja lõpuks on see leping ühist vääringut jagavate eurooplaste enda vahel.

Kuid leping ei anna mitte ainult õigusi, vaid määrab ka kohustused. Ja nüüd on meie kõigi – juhtide, institutsioonide ja kodanike ülesanne jätkata selle lepingu täitmist veel paljude aastate jooksul.