Otsingu valikud
Avaleht Meedia Suunaviidad Uuringud & väljaanded Statistika Rahapoliitika Euro Maksed & turud Töövõimalused
Soovitused
Sorteeri

Eestikeelne lähenemisaruanne ei sisalda kõiki peatükke. Aruande terviktekst on kättesaadav inglise keeles EKP veebilehel.

1 Sissejuhatus

Alates 1. jaanuarist 1999 on euro kasutusele võetud 19s Euroopa Liidu liikmesriigis; käesolevas aruandes käsitletakse seitset neist kaheksast liikmesriigist, kes ei ole veel ühisraha kasutusele võtnud. Üks kaheksast riigist, Taani, teavitas 1992. aastal Euroopa Liidu Nõukogu (ELi nõukogu) kavatsusest mitte osaleda majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis.[1] Seega tuleb lähenemisaruanne Taani kohta esitada üksnes Taani taotlusel. Kuna Taani ei ole sellist soovi esitanud, hinnatakse käesolevas aruandes järgmisi riike: Bulgaaria, Horvaatia, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari. Kõik seitse riiki on Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping“) järgi kohustatud euro kasutusele võtma, mis tähendab, et nad peavad püüdma täita kõiki lähenemiskriteeriume.[2]

Selle aruande koostamisega täidab EKP aluslepingu artiklis 140 sätestatud nõude. Artiklis 140 on sätestatud, et EKP ja Euroopa Komisjon peavad vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või erandiga ELi liikmesriigi taotlusel andma aru Euroopa Liidu Nõukogule „liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel“. Käesolevas aruandes käsitletavat seitset riiki hinnatakse aluslepingus sätestatud kaheaastase tsükli raames. Euroopa Komisjon on samuti koostanud aruande ning mõlemad aruanded esitatakse ELi nõukogule samal ajal.

Käesolev aruanne on üles ehitatud samamoodi kui EKP varasemad lähenemisaruanded. Selles hinnatakse, kas nimetatud seitse riiki on saavutanud jätkusuutlikus majanduslikus lähenemises kõrge taseme, kas nende õigusaktid vastavad aluslepingutele ning protokollile Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (edaspidi „EKPSi põhikiri“) ning kas õigusaktidest tulenevad nõuded on täidetud, et nende riikide keskpangad võiksid saada eurosüsteemi lahutamatuks osaks.

Horvaatia kohta on aruandes esitatud teistest vaatlusalustest riikidest põhjalikum hinnang. Selle põhjuseks on asjaolu, et Horvaatia ametiasutused on teatanud korduvalt oma kavatsusest võtta 1. jaanuaril 2023 kasutusele euro.

Majandusliku lähenemise hindamine sõltub suurel määral hindamise aluseks oleva statistika kvaliteedist ja terviklikkusest. Statistika, eriti valitsemissektori finantsstatistika koostamist ja esitamist ei tohi mõjutada poliitilised kaalutlused ega sekkumised. Euroopa Liidu liikmesriikidel soovitatakse pidada oma statistika kvaliteeti ja terviklikkust esmatähtsaks, tagada selle koostamisel nõuetekohane kontroll ja tasakaal ning kohaldada vajalikke miinimumnõudeid. Need nõuded on äärmiselt tähtsad riikide statistikaasutuste sõltumatuse, usaldatavuse ja vastutuse tugevdamisel ning valitsemissektori finantsstatistika kvaliteedi vastu usalduse suurendamisel.

Alates 4. novembrist 2014[3] on kõik ELi liikmesriigid, mille suhtes kehtiv erand on tühistatud, kohustatud ühinema ühtse järelevalvemehhanismiga. Ühinemine peab toimuma hiljemalt kuupäeval, mil riigis võetakse kasutusele euro. Sellest kuupäevast alates kohaldatakse riigi suhtes kõiki ühtse järelevalvemehhanismiga seotud õigusi ja kohustusi. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et vajalikud ettevalmistused oleksid tehtud. Kõigi nende liikmesriikide pangandussüsteemides, kes ühinevad euroalaga ja seega ühtse järelevalvemehhanismiga, tehakse põhjalik hindamine.[4] 10. juulil 2020 teatas EKP otsusest seada pärast vajalike järelevalvealaste ja õiguslike eeltingimuste täitmist sisse tihe koostöö EKP ning Българска народна банка (Bulgaaria keskpanga) ja Hrvatska narodna banka vahel.[5] Kui tiheda koostöö raamistikud 2020. aasta 1. oktoobril jõustusid, võttis EKP vastutuse i) nende kahe riigi oluliste krediidiasutuste otsese järelevalve, ii) kõigi järelevalve alla kuuluvate üksuste ühiste menetluste ja iii) jätkuvalt riiklike järelevalveasutuste järelevalve all olevate vähem oluliste krediidiasutuste järelevaatamise eest. EKP pangandusjärelevalve, Българска народна банка (Bulgaaria keskpank) ja Hrvatska narodna banka on teinud väga tihedat koostööd, et tagada riiklike pädevate asutuste sujuv lõimumine ühtse järelevalvemehhanismiga.[6]

Käesoleva aruande struktuur on järgmine. Teises peatükis kirjeldatakse majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise raamistikku. Kolmandas peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade majandusliku lähenemise põhiaspektidest. Neljas peatükk sisaldab kokkuvõtteid riikide kohta ning majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise põhitulemusi. Viiendas peatükis (5.–7. peatükki vt ingliskeelses täispikas versioonis) hinnatakse üksikasjalikumalt majandusliku lähenemise seisu seitsmes vaatlusaluses Euroopa Liidu liikmesriigis. Kuuendas peatükis antakse ülevaade lähenemisnäitajatest ja nende koostamisel kasutatud statistilistest meetoditest. Seitsmendas peatükis analüüsitakse liikmesriikide õigusaktide, sealhulgas nende keskpankade põhikirjade vastavust aluslepingu artiklitele 130 ja 131.

2 Analüüsiraamistik

2.1 Majanduslik lähenemine

EKP kasutab majandusliku lähenemise seisu hindamisel neis Euroopa Liidu liikmesriikides, kes soovivad euro kasutusele võtta, ühtset analüüsiraamistikku. Seda raamistikku on kasutatud järjepidevalt kõikides Euroopa Rahainstituudi (ERI) ja EKP lähenemisaruannetes. Raamistiku aluseks on esiteks aluslepingu sätted ja nende kohaldamine EKP poolt hindade, eelarve tasakaalu ja valitsemissektori võla suhtarvu, vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade arengu ning muude tegurite suhtes, mis on majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast olulised. Teiseks põhineb raamistik mitmesugustel muudel ette- ja tagasivaatavatel majandusnäitajatel, mida peetakse lähenemise jätkusuutlikkuse üksikasjalikuma hindamise puhul kasulikuks. Mõnda selle raamistiku elementi on aja jooksul täiendatud. Asjaomase liikmesriigi hindamisel kõikide nende tegurite põhjal saadakse ka tähtsat teavet, mis aitab tagada, et riigi lõimumine euroalaga sujuks suuremate raskusteta. Infokastides 1–5 antakse lühiülevaade õigusnormidest ja selgitatakse üksikasjalikult EKP metoodikat nende kohaldamisel.

Järjepidevuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks järgitakse käesolevas aruandes EKP (ja enne seda ERI) varasemates aruannetes esitatud põhimõtteid. Eelkõige lähtub EKP lähenemiskriteeriumide kohaldamisel mitmest juhtpõhimõttest. Esiteks tõlgendatakse iga üksikut kriteeriumi täpselt ja kohaldatakse rangelt. See põhimõte tuleneb lähenemiskriteeriumide peaeesmärgist tagada, et euroalasse kuuluvad üksnes need liikmesriigid, kelle majanduslikud tingimused toetavad hinnastabiilsuse säilitamist ja euroala sidusust. Teiseks moodustavad lähenemiskriteeriumid sidusa ja tervikliku kogumi ning peavad kõik olema täidetud. Aluslepingus loetakse kõik kriteeriumid võrdseks ja neid ei seata tähtsuse järjekorda. Kolmandaks peavad lähenemiskriteeriumid olema täidetud tegelike andmete põhjal. Neljandaks tuleb lähenemiskriteeriume kohaldada järjepidevalt, läbipaistvalt ja lihtsalt. Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on oluline tegur ka jätkusuutlikkus, sest lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Seepärast käsitletaksegi riikidele hinnangu andmisel põhjalikult lähenemise jätkusuutlikkust.

Asjaomaste riikide majandusarengut analüüsitakse tagasivaatavalt üldjuhul kümne aasta ulatuses. See aitab paremini kindlaks teha, kuivõrd on praeguse aja saavutused tõeliste struktuurimuudatuste tulemus, mis peaks omakorda aitama paremini hinnata majandusliku lähenemise jätkusuutlikkust.

Peale selle rakendatakse sobivas ulatuses ettevaatavat lähenemisviisi. Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu asjaolule, et soodsa majandusarengu jätkusuutlikkus sõltub väga suurel määral olemasolevate ja tulevaste probleemide lahendamiseks võetavatest poliitikameetmetest, mis on sobivad ja kestva mõjuga. Kindel juhtimine, usaldusväärsed institutsioonid ja jätkusuutlik riigi rahandus on samuti vajalikud, et toetada kogutoodangu kestlikku kasvu keskpika ja pika aja jooksul. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et majandusliku lähenemise jätkusuutlikkus sõltub nii tugeva lähtepositsiooni saavutamisest, usaldusväärsete institutsioonide olemasolust, šokitaluvusest kui ka sobivate poliitikameetmete võtmisest pärast euro kasutuselevõttu.

Ühtset analüüsiraamistikku kohaldatakse kõigi seitsme vaatlusaluse Euroopa Liidu riigi suhtes eraldi. Analüüse, mis keskenduvad iga liikmesriigi tulemustele, tuleb hinnata eraldi, kooskõlas aluslepingu artikliga 140.

Käesolevas aruandes sisalduvad statistilised andmed on esitatud seisuga 25. mai 2022. Lähenemiskriteeriumide kohaldamisel kasutatavad statistilised andmed esitab Euroopa Komisjon (vt 6. peatükk ning tabelid ja joonised ingliskeelses täispikas versioonis). Vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade statistilised andmed esitab komisjon koostöös EKPga. Kokkuleppel Euroopa Komisjoniga kestis vaatlusperiood nii hinnastabiilsuse kui ka pikaajaliste intressimäärade kriteeriumi puhul 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini. Vahetuskursside vaatlusperiood kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Eelarvepositsioonide varasemad andmed hõlmavad ajavahemikku kuni 2021. aastani. Arvesse võetakse ka mitmesuguste allikate prognoose ning vaatlusaluse liikmesriigi kõige uuemat lähenemisprogrammi, samuti muud teavet, mis on lähenemise jätkusuutlikkuse ettevaatava hindamise jaoks oluline. Käesolevas aruandes arvesse võetud Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoos ja 2022. aasta häiremehhanismi aruanne[7] avaldati vastavalt 16. mail 2022 ja 24. novembril 2021. EKP üldnõukogu kinnitas aruande 27. mail 2022.

Käesolevas lähenemisaruandes käsitletakse Venemaa ja Ukraina sõja mõju lähenemise hindamisele vaid piiratud määral. Praegu on liiga vara teha kindlaid järeldusi selle kohta, kuidas sõda lähenemist mõjutab ja kas see mõju avaldub asjaomastes riikides sümmeetrilisel või asümmeetrilisel viisil. Eelkõige ümbritseb ettevaatavat lähenemise hindamist suur ebakindlus ning täit mõju on võimalik hinnata üksnes tagantjärele.

Hindade arengut käsitlevaid sätteid ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 1.

Infokast 1
Hindade areng

1. Aluslepingu sätted

Aluslepingu artikli 140 lõike 1 esimese taande kohaselt tuleb lähenemisaruandes vaadelda püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamist selle alusel, kuidas liikmesriik on täitnud järgmist kriteeriumi:

„hindade stabiilsuse kõrge taseme saavutamine; see nähtub inflatsioonimäärast, mis on hindade stabiilsuse mõttes lähedane kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi omale“.

Lähenemiskriteeriumide protokolli (nr 13) artiklis 1 on sätestatud:

„Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 esimeses alapunktis ette nähtud hindade stabiilsuse kriteerium tähendab, et liikmesriigil on püsiva stabiilsustasemega hinnanäitajad ning keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei ületa rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Inflatsiooni mõõdetakse võrreldaval alusel tarbijahinnaindeksi abil, võttes arvesse riiklike määratluste erinevust.“

2. Aluslepingu sätete kohaldamine

Käesoleva aruandega seoses kohaldab EKP aluslepingu sätteid järgmiselt.

Esiteks arvutatakse „keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist“ ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) 12 kuu keskmise muutuse alusel vaatlusperioodil 2021. aasta maist kuni 2022. aasta aprillini võrreldes sellele eelnenud 12 kuu keskmisega. Inflatsiooni mõõdetakse ÜTHI põhjal, mis töötati välja selleks, et lähenemist oleks võimalik hinnastabiilsuse seisukohast võrreldavalt hinnata.

Teiseks on kontrollväärtuse määratluse aluseks oleva „hindade stabiilsuse mõttes kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi“ põhimõtte kohaldamisel võetud aluseks järgmise kolme liikmesriigi inflatsioonimäärade kaalumata aritmeetiline keskmine: Prantsusmaa (3,2%), Soome (3,3%) ja Kreeka (3,6%). Kui lisada keskmisele inflatsioonimäärale 1,5 protsendipunkti, on kontrollväärtus järelikult 4,9%. Sellega seoses tuleb rõhutada, et aluslepingu kohaselt hinnatakse riigi inflatsiooni suhtelisena, s.o võrreldes teiste liikmesriikide omaga. Seega võtab hinnastabiilsuse kriteerium arvesse seda, et inflatsioonimäär võib ühiste šokkide tõttu (mis tulenevad näiteks üleilmsete toormehindade arengust) ajutiselt hälbida keskpankade sihtmäärast.

Malta ja Portugali inflatsioonimäär on kontrollväärtuse arvutamisel välja jäetud. Vaatlusperioodil aset leidnud hindade arengu tulemusel oli 12 kuu keskmine inflatsioonimäär neis riikides 2022. aasta aprillis vastavalt 2,1% ja 2,6%. Nende kahe riigi tulemust on kontrollväärtuse arvutamisel käsitletud nn võõrväärtusena, sest mõlema riigi inflatsioonimäär oli vaatlusperioodil märkimisväärselt madalam kui võrreldavad inflatsioonimäärad teistes liikmesriikides ning see tulenes mõlemas riigis erakorralistest teguritest. Inflatsiooni tagasihoidlik areng Maltal kajastas suuresti stabiilseid energiahindu, mis tulenesid valitsuse rahalisest toetusest riigile kuuluvale energiaettevõtjale, kütuseaktsiisi vähendamisest ja indeksi arvutamisega seotud tehnilistest teguritest. Eelkõige muutus 2020. aastal tunduvalt kodumajapidamiste ostukorv, kuigi see oli COVID-19 pandeemiast tingitud ajutine mõju, mis tõi 2021. aastal kaasa indeksi teatud alamkomponentide osakaalude suure muutuse. See muster oli iseäranis märkimisväärne teenusehindade inflatsiooni puhul. Portugali inflatsioonidünaamika erineb euroala omast peamiselt seetõttu, et nii teenuse- kui ka energiahindade kasv oli tagasihoidlikum. Neist esimene viitab turismiga seotud teenuste vähenenud nõudluse suuremale mõjule, kuid teine on tingitud rahvusvaheliste naftahindade ja muude energiakulude väiksemal määral ülekandumisest.[8]

Keskmist ÜTHI-inflatsioonimäära vaadeldakse 12kuulise vaatlusperioodi jooksul alates 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini konkreetses riigis viimase kümne aasta jooksul hinnastabiilsuse vallas saavutatud majandustulemuste taustal. See võimaldab analüüsida vaatlusaluse riigi hindade arengu jätkusuutlikkust üksikasjalikumalt. Sellega seoses pööratakse tähelepanu rahapoliitika suunitlusele, eriti sellele, kas rahandusasutused on keskendunud eelkõige hinnastabiilsuse saavutamisele ja säilitamisele, aga ka sellele, kuidas on seda eesmärki toetanud teised majanduspoliitika valdkonnad. Arvesse võetakse ka makromajandusliku keskkonna mõju hinnastabiilsuse saavutamisele. Hindade arengut analüüsitakse seoses pakkumis- ja nõudlustingimustega, keskendudes sellistele teguritele nagu tööjõu ühikukulud ja impordihinnad. Samuti võetakse arvesse teiste asjakohaste hinnaindeksite arengusuundumusi. Ettevaatavalt antakse hinnang inflatsiooni arengule lähiaastatel, arvestades suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide ja turuosaliste prognoose. Peale selle käsitletakse institutsioonilisi ja struktuurilisi aspekte, mis on olulised hinnastabiilsust soodustava keskkonna säilitamiseks pärast euro kasutuselevõttu.

Riikide rahanduse arenguga seotud õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt, samuti menetlusküsimusi on kirjeldatud infokastis 2.

Infokast 2
Riigi rahanduse areng

1. Alusleping ja muud õigusnormid

Aluslepingu artikli 140 lõike 1 teise taande kohaselt tuleb lähenemisaruandes vaadelda püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamist selle alusel, kuidas liikmesriik on täitnud järgmist kriteeriumi:

„riigi rahanduse stabiilsus; see nähtub niisuguse eelarveseisundi saavutamisest, kus puudub eelarvepuudujääk, mis artikli 126 lõike 6 kohaselt on ülemäärane“.

Lähenemiskriteeriumide protokolli (nr 13) artiklis 2 on sätestatud:

„Nimetatud lepingu artikli 140 lõike 1 teises alapunktis ettenähtud riigi rahanduse stabiilsuse kriteerium tähendab, et kontrollimise ajal ei kehti liikmesriigi suhtes nimetatud lepingu artikli 126 lõikes 6 nimetatud nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta.“

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus on sätestatud aluslepingu artiklis 126. Artikli 126 lõigete 2 ja 3 kohaselt koostab Euroopa Komisjon ettekande, kui liikmesriik ei täida eelarvedistsipliini nõudeid, ning eelkõige siis, kui:

  • valitsuse kavandatud või tegeliku eelarvepuudujäägi suhe sisemajanduse koguprodukti ületab kontrollväärtuse (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli kohaselt 3% SKPst), välja arvatud juhul, kui:
    • see suhe on oluliselt ja pidevalt langenud ning jõudnud kontrollväärtuse lähedasele tasemele või
    • kontrollväärtuse ületamine on ainult erandlik ja ajutine ning suhe on kontrollväärtuse lähedane;
  • riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti ületab kontrollväärtuse (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli kohaselt 60% SKPst), välja arvatud juhul, kui see suhe väheneb piisavalt ning läheneb kontrollväärtusele rahuldava kiirusega.

Peale selle tuleb komisjoni ettekandes arvesse võtta seda, kas riigi eelarvepuudujääk ületab riigi investeerimiskulusid, samuti kõiki muid asjassepuutuvaid tegureid, kaasa arvatud liikmesriigi keskmise pikkusega perioodi majandus- ja eelarveseisundit. Komisjon võib koostada ettekande ka juhul, kui ta on kriteeriumide täitmisest hoolimata seisukohal, et liikmesriigis on ülemäärase eelarvepuudujäägi tekkimise oht. Majandus- ja rahanduskomitee sõnastab komisjoni ettekande kohta arvamuse. Kooskõlas artikli 126 lõikega 6 ning olles kaalunud kõiki asjaomase liikmesriigi võimalikke märkusi, otsustab ELi nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega (v.a asjaomane liikmesriik) komisjoni soovituse põhjal ja pärast üldhinnangu andmist, kas liikmesriigis esineb ülemäärane eelarvepuudujääk.

Aluslepingu artikli 126 sätteid on täpsemalt selgitatud määruses (EÜ) nr 1467/97[9] (muudetud määrusega (EL) nr 1177/2011[10]), milles muu hulgas:

  • kinnitatakse, et võlakriteerium on puudujäägikriteeriumiga võrdne, sätestades võlakriteeriumi kasutamise, võimaldades samal ajal kolme aasta pikkust üleminekuaega neile liikmesriikidele, kus lõpetatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, mis on algatatud enne 2011. aastat. Määruse artikli 2 lõikes 1a on sätestatud, et kui valitsemissektori võla suhe SKPsse ületab kontrollväärtuse, käsitatakse seda piisavalt vähenevana ja kontrollväärtusele rahuldava kiirusega lähenevana, kui eelneva kolme aasta jooksul on erinevus kontrollväärtusega vähenenud võrdlusalusena keskmiselt ühe kahekümnendiku võrra aastas, võttes aluseks muutused viimase kolme aasta jooksul, mille kohta on andmed olemas. Võlakriteeriumi nõue loetakse ühtlasi täidetuks juhul, kui komisjoni eelarveprognoosist ilmneb, et nõutud erinevuse vähenemine esineb kolme aasta jooksul. Võlasuhte kohandamise võrdlusaluse rakendamisel võetakse arvesse majandustsükli mõju võla vähenemise tempole;
  • määratakse kindlaks asjakohased tegurid, mida komisjon võtab arvesse aluslepingu artikli 126 lõikes 3 sätestatud ettekande ettevalmistamisel. Kõige olulisema asjana on sätestatud hulk tegureid, mida peetakse tähtsaks keskpika perioodi majandus- ja eelarveseisundi ning valitsemissektori võlapositsiooni arengu hindamisel (vt määruse artikli 2 lõige 3 ja EKP analüüsi üksikasjad allpool).

Lisaks jõustus 1. jaanuaril 2013 majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping, mis tugineb tõhustatud stabiilsuse ja majanduskasvu paktile.[11] III jaotises (fiskaalkokkulepe) sätestatakse muu hulgas kohustuslik eelarvenõue, mille eesmärk on tagada, et valitsemissektori eelarvepositsioon oleks tasakaalus või ülejäägis. See nõue loetakse täidetuks, kui iga-aastane struktuurne eelarveseisund vastab riigipõhisele keskpika perioodi eesmärgile ega ületa struktuurse eelarvepuudujäägi miinimummäära 0,5% SKPst. Kui valitsemissektori võla suhe SKPsse on tunduvalt alla 60% ning eelarve pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riskid on väikesed, võib keskpika perioodi struktuurse puudujäägi eesmärk olla kuni 1% SKPst. Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus on sätestatud ka võla vähendamise võrdlusalus, millele on viidatud määruses (EL) nr 1177/2011, millega muudeti määrust (EÜ) nr 1467/97. Allakirjutanud liikmesriigid peavad lisama oma põhiseadusesse – või samaväärsesse iga-aastase eelarve seadusest kõrgema tasandi seadusesse – kõnealused eelarvenõuded koos automaatse korrigeerimismehhanismiga eelarve-eesmärgist kõrvalekaldumise puhuks.

2. Aluslepingu sätete kohaldamine

EKP esitab lähenemise hindamiseks oma seisukoha riigi rahanduse arengu kohta. EKP arvestab jätkusuutlikkuse hindamiseks riigi rahanduse arengu põhinäitajaid aastatel 2012–2021, valitsemissektori rahanduse väljavaateid ning probleeme, keskendudes eelarve puudujäägi ja riigivõla vahelistele seostele. Seoses COVID-19 pandeemia mõjuga valitsemissektori rahandusele viitab EKP stabiilsuse ja majanduskasvu pakti üldisele vabastusklauslile, mis aktiveeriti 20. märtsil 2020. Eeskätt nähakse ennetusliku osa puhul määruse (EÜ) nr 1466/97[12] artikli 5 lõikes 1 ja artikli 9 lõikes 1 ette, et „liikmesriikidel võib lubada […] keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast ajutiselt kõrvale kalduda […], eeldusel et selline kõrvalekaldumine ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis“. Parandusliku osa kohta on määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 3 lõikes 5 sätestatud, et „tõsise majandussurutise korral euroalal või kogu liidus võib nõukogu teha komisjoni soovituse alusel otsuse võtta vastu ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohane muudetud soovitus, tingimusel et see ei ohusta eelarve jätkusuutlikkust keskpikas perioodis“. Määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 5 lõikes 2 on seevastu sätestatud, et „tõsise majandussurutise korral euroalal või kogu liidus võib nõukogu teha komisjoni soovituse alusel otsuse võtta vastu ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 9 kohane muudetud teatis tingimusel, et see ei ohusta eelarve jätkusuutlikkust keskpikas perioodis“. EKP analüüsib ka riigi eelarveraamistiku tõhusust, nagu on viidatud määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõike 3 punktis b ja direktiivis 2011/85/EL[13]. Mis puutub artiklisse 126, siis ei ole EKP-l erinevalt komisjonist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses ametlikku osa. Seetõttu on EKP aruandes märgitud üksnes see, kas riigi suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust.

Mis puutub aluslepingu sellesse sättesse, milles on ette nähtud, et 60% taset ületav võla suhe SKPsse „väheneb piisavalt ning läheneb kontrollväärtusele rahuldava kiirusega“, siis analüüsib EKP nii võla suhtarvu senist arengut kui ka võimalikke edasisi arengusuundi. Liikmesriikide puhul, kelle võla suhe ületab kontrollväärtust, esitab EKP Euroopa Komisjoni viimase hinnangu selle kohta, kuidas need riigid järgivad võla vähendamise võrdlusalust, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõikes 1a.

Riigi rahanduse arengut hinnatakse rahvamajanduse arvepidamise andmete alusel kooskõlas Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemiga 2010 (ESA 2010). Enamik käesolevas aruandes esitatud andmetest on saadud komisjonilt 2022. aasta aprillis ja need hõlmavad riikide finantspositsioone aastatel 2012–2021, aga ka komisjoni prognoose aastaks 
2022–2023.

Vaatlusaluse riigi rahanduse arengu jätkusuutlikkuse hindamiseks vaadeldakse analüüsiaasta (2021) tulemit riigi viimase kümne aasta tulemuste kontekstis. Kõigepealt uuritakse eelarve puudujäägi suhtarvu arengut. Tasub meeles pidada, et riigi aastase eelarvepuudujäägi suhtarvu muutust mõjutavad tavaliselt mitmesugused tegurid. Neid võib jagada tsüklilisteks mõjuriteks, mis väljendavad eelarve puudujäägi reageerimist muutustele majandustsüklis, ja mittetsüklilisteks mõjuriteks, mis kajastavad üldjuhul eelarvepoliitika struktuurilisi või püsivaid kohandusi. Ent käesolevas aruandes esitatud mittetsüklilisi mõjureid ei saa siiski tingimata vaadelda üksnes eelarvepositsiooni struktuuriliste muutuste kajastajana, sest need hõlmavad veel nii poliitikameetmete kui ka eritegurite toimest tulenevat ajutist mõju eelarve tasakaalule. Potentsiaalse kogutoodangu taseme ja kasvumäära suhtes valitsev ebakindlus teeb struktuursete eelarvepositsioonide COVID-19 pandeemia aegsete muutuste hindamise vägagi keeruliseks.

Järgmiseks vaadeldakse riigivõla suhtarvu arengut sellel perioodil, aga ka seda mõjutanud tegureid. Need on SKP nominaalkasvu ja intressimäärade vahe, esmane tasakaal ja eelarvepositsiooniväline võlamuutus. Sel viisil võib saada lisateavet selle kohta, kuivõrd on võla arengut mõjutanud makromajanduslik keskkond, eelkõige majanduskasv koos intressimääradega. Samuti võib saada rohkem teavet struktuurse tasakaalu ja tsükliliste muutuste mõju kohta, mis nähtub esmasest eelarveseisundist, ning eritegurite rolli kohta, mis kajastub eelarvepositsioonivälises võlamuutuses. Peale selle analüüsitakse riigivõla struktuuri, keskendudes eelkõige lühiajalise tähtajaga võla ja välisvaluutas nomineeritud võla osakaalule ning arengule. Kui neid osakaale võla praeguse suhtarvuga võrrelda, võib esile tõsta eelarveseisundi tundlikkust vahetuskursside ja intressimäärade muutuste suhtes.

Ettevaatavalt käsitletakse riiklikke eelarvekavasid ja viimaseid Euroopa Komisjoni prognoose 2022.–2023. aastaks ning lähenemisprogrammis esitatud keskpika perioodi eelarvestrateegiat. Seejuures hinnatakse prognoosi selle kohta, millal saavutatakse stabiilsuse ja majanduskasvu paktis sätestatud keskpika perioodi eelarve-eesmärk riigis, aga ka riigivõla suhtarvu väljavaadet kehtiva eelarvepoliitika põhjal. COVID-19 pandeemia kontekstis on üldine vabastusklausel aktiveeritud ja see võimaldab kõrvalekaldeid infokastis 2 kirjeldatud eelarve-eesmärkidest keskpikas perspektiivis. Lisaks tuuakse eraldi välja eelarvepositsiooni jätkusuutlikkust ohustavad pikaajalised probleemid ja konsolideerimist vajavad üldvaldkonnad, eelkõige need, mis puudutavad demograafiliste muutuste mõju jooksvatest tuludest finantseeritavatele riiklikele pensionisüsteemidele ja valitsuste võetud tingimuslikke kohustusi. Ühtlasi hõlmab eespool kirjeldatud analüüs viimase aja tava kohaselt ka enamikku asjakohaseid tegureid, mis on esitatud määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõikes 3 ja millest on juttu infokastis 2.

Vahetuskursi arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 3.

Infokast 3
Vahetuskursi areng

1. Aluslepingu sätted

Aluslepingu artikli 140 lõike 1 kolmanda taande kohaselt tuleb lähenemisaruandes vaadelda püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamist selle alusel, kuidas liikmesriik on täitnud järgmist kriteeriumi:

„kinnipidamine Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ette nähtud normaalsetest kõikumispiiridest vähemalt kahe aasta jooksul, devalveerimata oma vääringut euro suhtes“.

Lähenemiskriteeriumide protokolli (nr 13) artiklis 3 on sätestatud:

„Nimetatud lepingu artikli 140 lõike 1 kolmandas alapunktis ette nähtud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis osalemise kriteerium tähendab, et liikmesriik on järginud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis ette nähtud normaalseid kõikumispiire ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist. Eelkõige ei tohi liikmesriik olla sama aja jooksul omal algatusel devalveerinud oma raha kahepoolset keskmist kurssi euro suhtes.“

2. Aluslepingu sätete kohaldamine

Vahetuskursi stabiilsusega seoses kontrollib EKP seda, kas riik on vähemalt kaks aastat enne lähenemiskriteeriumide täitmise hindamist osalenud vahetuskursimehhanismis ERM II (mis 1999. aasta jaanuaris vahetas välja vahetuskursimehhanismi ERM) ilma tõsiste pingeteta, eriti aga oma vääringut euro suhtes devalveerimata. Kui riik on vahetuskursimehhanismis osalenud lühemat aega, kirjeldatakse vahetuskursi arengut kaheaastase vaatlusperioodi põhjal.

Varasema lähenemisviisiga sarnaselt jälgitakse riigi vääringu ja euro vahetuskursi stabiilsuse analüüsimisel ennekõike seda, kas kurss on ERM II keskkursi lähedal, võttes samal ajal arvesse ka võimalikke vahetuskursi tõusu põhjustanud tegureid. Keskkursi kõikumisvahemiku suurus ERM IIs ei mõjuta vahetuskursi stabiilsuse kriteeriumi hindamist.

Tõsiste pingete puudumist käsitletakse tavaliselt järgmiselt: i) hinnates seda, kuivõrd on riigi vahetuskurss kaldunud kõrvale ERM II keskkursist euro suhtes; ii) vaadeldes selliseid näitajaid nagu vääringu vahetuskursi volatiilsus euro suhtes ja selle arengusuund ning lühiajaliste intressimäärade erinevused ja nende muutused euroala omadega võrreldes; iii) analüüsides välisvaluutaturu interventsioonide mõju ning iv) analüüsides rahvusvaheliste finantsabiprogrammide rolli vääringu stabiliseerimisel.

Käesolevas aruandes käsitletav vaatlusperiood kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Kõik kahepoolsed vahetuskursid on EKP ametlikud võrdluskursid.

Lisaks ERM IIs osalemisele ja nominaalse vahetuskursi arengule euro suhtes vaatlusalusel perioodil analüüsitakse lühidalt ka kehtiva vahetuskursi jätkusuutlikkuse seisukohast olulisi näitajaid. Need näitajad tuletatakse reaalse efektiivse vahetuskursi ning maksebilansi jooksev-, kapitali- ja finantskonto arengu põhjal. Vaadeldakse ka koguvälisvõla ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arengut pikema aja jooksul. Vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vaadeldakse ka näitajaid, mis peegeldavad riigi euroalaga lõimumise taset. Hinnatakse nii väliskaubanduse (ekspordi ja impordi) lõimumist kui ka finantslõimumist. Lõpuks kirjeldatakse vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vajaduse korral seda, kas vaadeldav riik on saanud kaheaastasel vaatlusperioodil keskpangalt likviidsusabi või maksebilansiabi kahepoolsete lepingute alusel või mitmepoolselt IMFi ja/või Euroopa Liidu kaudu. Arvesse võetakse nii tegelikult antud abi kui ka selleks sõlmitud ennetavaid kokkuleppeid, sealhulgas ennetavad rahastamiskokkulepped juurdepääsu saamiseks näiteks IMFi paindlikule krediidiliinile.

Pikaajaliste intressimäärade arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 4.

Infokast 4
Pikaajaliste intressimäärade areng

1. Aluslepingu sätted

Aluslepingu artikli 140 lõike 1 neljanda taande kohaselt tuleb lähenemisaruandes vaadelda püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamist selle alusel, kuidas liikmesriik on täitnud järgmist kriteeriumi:

„liikmesriigi poolt, mille suhtes on kehtestatud erand, saavutatud vastastikuse lähenemise ja tema vahetuskursimehhanismis osalemise püsikindlus, mis peegeldub tema pikaajaliste intressimäärade tasemes“.

Lähenemiskriteeriumide protokolli (nr 13) artiklis 4 on sätestatud:

„Nimetatud lepingu artikli 140 lõike 1 neljandas alapunktis nimetatud intressimäärade lähenemiskriteerium tähendab, et vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist on liikmesriigil olnud keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär, mis ei ületa rohkem kui kahe protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Intressimäärasid mõõdetakse pikatähtajaliste riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel, võttes arvesse riiklike määratluste erinevust.“

2. Aluslepingu sätete kohaldamine

Käesoleva aruandega seoses kohaldab EKP aluslepingu sätteid järgmiselt.

Esiteks on „ühe aasta kestel enne kontrollimist“ vaadeldud „keskmise nominaalse pikaajalise intressimäära“ puhul pikaajaline intressimäär arvutatud nende viimase 12 kuu aritmeetilise keskmisena, mille kohta on olemas ÜTHI andmed. Käesolevas aruandes aluseks võetud vaatlusperiood kestis kooskõlas hinnastabiilsuse kriteeriumi vaatlusperioodiga 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini.

Teiseks on kontrollväärtuse määratluse aluseks oleva „hindade stabiilsuse mõttes kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi“ põhimõtte kohaldamisel kasutatud nendesamade kolme liikmesriigi pikaajaliste intressimäärade kaalumata aritmeetilist keskmist, kelle tulemuste põhjal arvutatakse hinnastabiilsuse kriteeriumi kontrollväärtus (vt infokast 1). Käesolevas aruandes käsitletud vaatlusperioodil olid hindade stabiilsuse kriteeriumi väärtuse arvutamisesse kaasatud kolme madalaima inflatsioonimääraga riigi pikaajalised intressimäärad 0,3% (Prantsusmaa), 0,2% (Soome) ja 1,4% (Kreeka). Järelikult on keskmine 0,6% ja kui lisada sellele 2 protsendipunkti, on kontrollväärtus 2,6%. Intressimäärasid on mõõdetud olemasolevate ühtlustatud pikaajaliste intressimäärade põhjal, mis töötati välja lähenemise hindamise tarbeks.

Nagu eespool mainitud, viitab alusleping sõnaselgelt lähenemise püsikindlusele, mis peegeldub pikaajaliste intressimäärade tasemes. Seepärast võetakse 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini kestnud vaatlusperioodil toimunud muutuste hindamisel arvesse pikaajaliste intressimäärade arengut viimase kümne aasta jooksul (või aja jooksul, mille kohta on andmed olemas) ning põhitegureid, mis mõjutasid intressimäärade erinevust euroala keskmise pikaajalise intressimääraga. Vaatlusperioodil võis euroala keskmine pikaajaline intressimäär osaliselt kajastada mitme euroala riigi suuri riskipreemiaid. Seepärast kasutatakse võrdlemisel ka euroala AAA-reitinguga pikaajaliste riigivõlakirjade tulusust (euroala AAA-reitinguga instrumentide tulukõvera pikaajaline tulusus, mis hõlmab euroala AAA-reitinguga riike). Selle analüüsi taustaks esitatakse aruandes ka andmeid finantsturu suuruse ja arengu kohta. Andmed põhinevad kolmel näitajal (mittefinantsettevõtete emiteeritud lunastamata võlaväärtpaberite kogusumma, aktsiaturu kapitaliseeritus ja rahaloomeasutuste laenud kodumaisele mittefinantsteenuseid osutavale sektorile), mis koos mõõdavad finantsturgude suurust.

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on sätestatud, et aruandes tuleb arvesse võtta veel mitut olulist tegurit (vt infokast 5). 13. detsembril 2011 jõustus kooskõlas aluslepingu artikli 121 lõikega 6 majanduse tõhustatud juhtimise raamistik, mille eesmärk on tagada majanduspoliitika tihedam kooskõlastamine ning Euroopa Liidu liikmesriikide majandustulemuste jätkusuutlik lähenemine. Infokastis 5 antakse lühiülevaade neist õigusnormidest ja sellest, kuidas käsitletakse eelmainitud lisategureid EKP tehtaval lähenemise hindamisel.

Infokast 5
Muud olulised tegurid

1. Alusleping ja muud õigusnormid

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on sätestatud: „Komisjoni ja Euroopa Keskpanga aruannetes võetakse arvesse ka turgude integratsiooni tulemusi, jooksvate maksebilansside seisundit ja arengut ning ühiku tööjõukulude arengu ja muude hinnaindeksite uuringuid.“

Seoses sellega võtab EKP arvesse Euroopa Liidu majanduse juhtimist käsitlevate õigusaktide paketti, mis jõustus 13. detsembril 2011. Tuginedes aluslepingu artikli 121 lõikele 6, võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu aluslepingu artikli 121 lõigetes 3 ja 4 osutatud mitmepoolse järelevalve korra üksikasjalikud eeskirjad. Need eeskirjad võeti vastu selleks, et „tagada liikmesriikide majanduspoliitika tihedam kooskõlastamine ning majandusliku suutlikkuse püsiv vastastikune lähenemine“ (artikli 121 lõige 3), pidades silmas seda, et „majandus- ja rahaliidu toimimise esimesel kümnendil saadud kogemustest on vaja õppida ning eelkõige tuleb parandada liidu majanduse juhtimist, mis peaks toetuma liikmesriikide suuremale vastutusele“.[14] Õigusaktide pakett hõlmab tõhustatud järelevalveraamistikku (makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus), mille eesmärk on ennetada ülemäärast makromajanduslikku ja makrorahanduslikku tasakaalustamatust, aidates sellest mõjutatud Euroopa Liidu liikmesriikidel töötada välja parandusmeetmete kava enne, kui kõrvalekalded suurenevad. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusel on nii ennetav kui ka korrigeeriv osa ja seda kohaldatakse kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide suhtes peale nende, kus toimib rahvusvaheline finantsabiprogramm ning keda seepärast juba jälgitakse põhjalikumalt ja kes peavad järgima teatud tingimusi. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus hõlmab tasakaalustamatuse varajase tuvastamise häiremehhanismi, mis põhineb läbipaistval näitajate tulemustabelil, milles on toodud kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide häiretasemed ja mida täiendatakse majandusliku hinnanguga. See hinnang peaks muu hulgas arvesse võtma nominaalset ja reaalset lähenemist euroalal ja väljaspool euroala.[15] Makromajandusliku tasakaalustamatuse hindamisel tuleks arvesse võtta selle suurust ning seonduvate majandus- ja finantsilmingute võimaliku ülekandumise negatiivset mõju, mis suurendab Euroopa Liidu majanduse haavatavust ning ohustab majandus- ja rahaliidu sujuvat toimimist.[16]

2. Aluslepingu sätete kohaldamine

Viimase aja tava kohaselt on aluslepingu artikli 140 lõikes 1 osutatud lisategureid vaadeldud 5. peatükis, kus alapealkirjad vastavad infokastides 1–4 kirjeldatud kriteeriumidele. Täielikkuse huvides on 3. peatükis esitatud kõigi käesoleva aruandega hõlmatud riikide tulemustabeli näitajad (ja nendega seotud häiretasemed), millega tagatakse, et olemas on kogu teave, mis aitab tuvastada makromajanduslikku ja makrorahanduslikku tasakaalustamatust, mis võib takistada vaatlusaluste riikide püsiva lähenemise kõrge taseme saavutamist, nagu on ette nähtud aluslepingu artikli 140 lõikes 1. Seejuures ei saa Euroopa Liidu liikmesriike, kelle kohta kehtib erand ja kelle suhtes on algatatud ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus, käsitleda püsiva lähenemise kõrge taseme saavutanud riikidena, nagu on sätestatud aluslepingu artikli 140 lõikes 1.

2.2 Liikmesriigi õigusaktide vastavus aluslepingutele

2.2.1 Sissejuhatus

Aluslepingu artikli 140 lõige 1 näeb ette, et vähemalt kord kahe aasta järel või siis, kui seda taotleb mõni liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, annab EKP (ja Euroopa Komisjon) nõukogule aru liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud oma majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel. Nendes aruannetes tuleb hinnata iga erandiga liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja ühtivust aluslepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi ja EKP põhikirja asjakohaste artiklitega. Seda aluslepingus sätestatud kohustust liikmesriikidele, mille suhtes on kehtestatud erand, nimetatakse ka õiguslikuks lähenemiseks.

Õigusliku lähenemise hindamisel ei pea EKP piirduma üksnes liikmesriigi õigusaktide sõnastuse vormilise läbivaatamisega, vaid hinnata võib ka seda, kas asjakohaste sätete rakendamine vastab aluslepingute ja põhikirja mõttele. Eelkõige pöörab EKP tähelepanu mis tahes märkidele mõne liikmesriigi keskpanga otsustusorganitele avaldatavast survest, mis on vastuolus aluslepingu mõttega keskpanga sõltumatuse kohta. Lisaks leiab EKP, et liikmesriikide keskpankade otsustusorganitel peab olema võimalik toimida sujuvalt ja järjepidevalt. Sellega seoses on liikmesriigi asjaomastel ametiasutustel eelkõige ülesanne võtta meetmed, mis on vajalikud riigi keskpanga otsustusorgani liikme õigeaegseks ametissenimetamiseks, kui see koht jääb tühjaks.[17] EKP jälgib tähelepanelikult kõiki asjaolusid, enne kui annab lõpliku positiivse hinnangu selle kohta, et liikmesriigi õigusaktid on aluslepingu ja põhikirjaga kooskõlas.

Liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, ja õiguslik lähenemine

Bulgaarial, Horvaatial, Poolal, Rootsil, Rumeenial, Tšehhil ja Ungaril, kelle õigusakte käesolevas aruandes hinnatakse, on erandiga liikmesriigi staatus, st nad ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Rootsile anti erandiga liikmesriigi staatus nõukogu 1998. aasta maikuu otsusega.[18] Teiste liikmesriikide puhul nähakse ühinemisakti artiklitega 4[19] ja 5[20] ette, et alates ühinemiskuupäevast osaleb iga nimetatud liikmesriik majandus- ja rahaliidus kui liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand aluslepingu artikli 139 tähenduses.

Käesolevas aruandes ei käsitleta Taanit. Taani on eristaatusega liikmesriik, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Aluslepingutele lisatud protokollis (nr 16) teatavate Taanit käsitlevate sätete kohta on sätestatud, et pidades silmas Taani Kuningriigi valitsuse 3. novembri 1993. aasta teadet nõukogule, kehtib Taani Kuningriigi kohta erand ja erandi kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse ainult Taani taotluse põhjal. Kuna Taani suhtes kohaldatakse aluslepingu artiklit 130, peab Taani keskpank (Danmarks Nationalbank) täitma keskpanga sõltumatuse nõudeid. Euroopa Rahainstituudi 1998. aasta lähenemisaruande kohaselt olid need nõuded täidetud. Pärast 1998. aastat ei ole Taani lähenemist tema eristaatuse tõttu hinnatud. Kuni Taani ei ole nõukogu euro kasutuselevõtu kavatsusest teavitanud, puudub Taani keskpangal vajadus õiguslikult eurosüsteemiga lõimuda ja Taani õigusakte ei ole vaja kohandada.

Õiguslikku lähenemist hinnatakse selleks, et aidata nõukogul otsustada, millised liikmesriigid täidavad majandus- ja rahaliiduga seotud kohustusi (aluslepingu artikli 140 lõige 1). Õiguse valdkonnas tähendavad sellised tingimused eelkõige keskpanga sõltumatuse saavutamist ja liikmesriikide keskpankade õiguslikku lõimumist eurosüsteemi.

Õigusliku hinnangu ülesehitus

Käesolev õiguslik hinnang järgib üldjoontes EKP ja ERI varasemate õigusliku lähenemise aruannete[21] ülesehitust.

Liikmesriigi õigusaktide vastavuse hindamisel võetakse arvesse enne 25. märtsi 2022 kehtestatud õigusakte.

2.2.2 Kohandamise ulatus

Kohandamise valdkonnad

Et teha kindlaks valdkonnad, milles liikmesriigi õigusakte on vaja kohandada, käsitletakse järgmisi küsimusi:

  • vastavus aluslepingu (artikkel 130) ning põhikirja (artiklid 7 ja 14.2) sätetele liikmesriikide keskpankade sõltumatuse kohta;
  • vastavus sätetele ametisaladuse pidamise kohta (põhikirja artikkel 37);
  • keskpankade laenukeelust (aluslepingu artikkel 123) ja eesõiguste andmise keelust (aluslepingu artikkel 124) kinnipidamine;
  • ELi õigusnormidega nõutava sõna „euro“ ühtse kirjapildi järgimine ning
  • liikmesriikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga (eelkõige seoses põhikirja artiklitega 12.1 ja 14.3).

Vastavus versus ühtlustamine

Aluslepingu artikli 131 kohaselt peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ja põhikirjaga ning kõik vastuolud tuleb kõrvaldada. Seda kohustust ei mõjuta aluslepingute ja põhikirja ülimuslikkus liikmesriigi õigusaktide suhtes ega vastuolude laad.

Liikmesriigi õigusaktide vastavuse nõue ei tähenda seda, et alusleping näeks ette liikmesriikide keskpankade põhikirjade ühtlustamist omavahel või EKPSi ja EKP põhikirjaga. Riikide erijooned võivad alles jääda, kui nendega ei rikuta lõplikult ELile kuuluvat ainupädevust rahapoliitika valdkonnas. Nimelt on põhikirja artikli 14.4 kohaselt liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud põhikirjas, kui see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega.[22] Liikmesriikide keskpankade põhikirjade sätted selliste lisaülesannete kohta on ilmne näide olukordadest, mille puhul erinevused võivad alles jääda. Pigem osutab vastavuse mõiste sellele, et liikmesriigi õigusakte ja keskpankade põhikirju on vaja kohandada selleks, et kõrvaldada vastuolud aluslepingute ning EKPSi ja EKP põhikirjaga ning tagada liikmesriikide keskpankade piisav lõimumine EKPSiga. Eelkõige tuleb kohandada sätteid, mis kahjustavad aluslepingus määratletud keskpanga sõltumatust ning keskpanga ülesandeid EKPSi lahutamatu osana. Seetõttu ei piisa nimetatud eesmärgi saavutamiseks üksnes sellest, kui tuginetakse liidu õiguse ülimuslikkusele liikmesriigi õigusaktide suhtes.

Aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohustus hõlmab ainult vastuolu aluslepingute või põhikirjaga. Vastavusse tuleb aga viia ka liikmesriigi õigusaktid, mis on vastuolus liidu teiseste õigusaktidega, mis puudutavad käesolevas lähenemisaruandes käsitletavaid kohandamise valdkondi. Liidu õiguse ülimuslikkus ei mõjuta liikmesriigi õigusaktide kohandamise kohustust. See üldine nõue ei tulene mitte ainult aluslepingu artiklist 131, vaid ka Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusest.[23]

Aluslepingute ega põhikirjaga ei nähta ette liikmesriigi õigusaktide kohandamise viisi. Õigusaktide kohandamiseks võib kasutada viiteid aluslepingutele ja põhikirjale või inkorporeerida õigusaktidesse aluslepingute ja põhikirja sätteid, viidates nende sätete allikale, samuti võib kõik vastuolud kõrvaldada või rakendada mitut nimetatud meetodit.

Et saavutada õigusaktide vastavus aluslepingutele ja põhikirjale ning seda säilitada, peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid veel muu hulgas konsulteerima EKPga õigusaktide eelnõude teemal, mis kuuluvad aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 ning põhikirja artikli 4 kohaselt EKP pädevusse. Nõukogu 29. juuni 1998. aasta otsuses 98/415/EÜ riikide ametiasutuste konsulteerimise kohta Euroopa Keskpangaga seoses õigusaktide eelnõudega[24] nõutakse selgelt, et liikmesriigid võtaksid selle kohustuse täitmiseks vajalikud meetmed.

2.2.3 Liikmesriikide keskpankade sõltumatus

Seoses keskpankade sõltumatusega oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uute liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et viia need alates vastavalt 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist ja 2013. aasta 1. juulist kooskõlla aluslepingu ja põhikirja asjakohaste sätetega.[25] Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama EKPSi asutamise ajaks 1. juunil 1998.

Keskpanga sõltumatus

1995. aasta novembris koostas Euroopa Rahainstituut keskpanga sõltumatuse tunnusjoonte loetelu (ja kirjeldas neid hiljem üksikasjalikult oma 1998. aasta lähenemisaruandes), mida kasutati sel ajal liikmesriigi õigusaktide, eeskätt liikmesriikide keskpankade põhikirjade hindamise alusena. Keskpanga sõltumatuse mõiste hõlmab mitut erinevat sõltumatuse valdkonda, mida tuleb eraldi hinnata, s.o funktsionaalne, institutsiooniline, isiku- ja finantssõltumatus. Viimastel aastatel on keskpankade sõltumatuse aspektide analüüsi EKP arvamustes täpsustatud. Sõltumatuse aspektide põhjal hinnatakse erandiga liikmesriigi õigusaktide lähenemist aluslepingutele ja põhikirjale.

Funktsionaalne sõltumatus

Keskpanga sõltumatus ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend selgelt määratletud ja ülimusliku sihi saavutamiseks. Funktsionaalne sõltumatus eeldab, et iga liikmesriigi keskpanga esmane eesmärk on määratletud selgelt ja õiguskindlalt ning täielikus kooskõlas aluslepingus sätestatud hinnastabiilsuse esmase eesmärgiga. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb keskpankadele tagada vahendid mis tahes muudest ametivõimudest sõltumatult. Aluslepingus sisalduv keskpanga sõltumatuse nõue peegeldab üldtunnustatud seisukohta, et hinnastabiilsust kui esmast eesmärki aitab kõige paremini saavutada täiesti sõltumatu institutsioon, mille volitused on täpselt määratletud. Keskpanga sõltumatuse põhimõte on täielikult kooskõlas sellega, et liikmesriigi keskpank vastutab oma otsuste eest, ning see oluline aspekt suurendab usaldust tema sõltumatu staatuse vastu. See eeldab omakorda läbipaistvust ja dialoogi kolmandate isikutega.

Mis puutub ajastusse, siis ei ole aluslepingus selgelt väljendatud, millal peavad erandiga liikmesriikide keskpangad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust, mis on sätestatud aluslepingu artikli 127 lõikes 1 ja artikli 282 lõikes 2 ning põhikirja artiklis 2. Nende liikmesriikide jaoks, kes ühinesid Euroopa Liiduga pärast euro kasutuselevõttu liidus, oli küsimus selles, kas kõnealune kohustus peaks hakkama kehtima alates ühinemiskuupäevast või euro kasutuselevõtmisest. Kuigi aluslepingu artikli 127 lõiget 1 ei kohaldata liikmesriikide puhul, mille suhtes on kehtestatud erand (vt aluslepingu artikli 139 lõike 2 punkt c), kohaldatakse nende suhtes siiski põhikirja artiklit 2 (vt põhikirja artikkel 42.1). EKP on seisukohal, et liikmesriikide keskpankade kohustus saavutada hinnastabiilsus kui esmane eesmärk kehtib alates 1. juunist 1998 Rootsi suhtes ning alates 1. maist 2004, 1. jaanuarist 2007 ja 1. juulist 2013 nende liikmesriikide suhtes, kes ühinesid Euroopa Liiduga nendel kuupäevadel. See tugineb asjaolule, et hinnastabiilsuse põhimõtet, mis on üks liidu juhtpõhimõte (aluslepingu artikkel 119), kohaldatakse ka erandiga liikmesriikide suhtes. Samuti tugineb see asutamislepingu eesmärgile, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid püüdlema makromajandusliku lähenemise poole, mis hõlmab hinnastabiilsust ning mille hindamiseks koostavad EKP ja Euroopa Komisjon regulaarselt aruandeid. See järeldus lähtub ka keskpanga sõltumatuse ratio legis'est, mis on põhjendatud ainult siis, kui üldine hinnastabiilsuse eesmärk on ülimuslik.

Riikide hinnangud käesolevas aruandes põhinevad osutatud järeldustel aja kohta, mil nende liikmesriikide keskpangad, mille suhtes on kehtestatud erand, peavad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust.

Institutsiooniline sõltumatus

Institutsioonilise sõltumatuse põhimõtet väljendavad selgelt aluslepingu artikkel 130 ja põhikirja artikkel 7. Need kaks artiklit keelavad liikmesriigi keskpangal ja selle otsuseid tegevate organite liikmetel taotleda või saada juhiseid Euroopa Liidu institutsioonidelt või organitelt, mõne liikmesriigi valitsuselt või mis tahes muult organilt. Samuti keelavad need artiklid liidu institutsioonidel, organitel või asutustel ning liikmesriikide valitsustel püüda mõjutada neid keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid, kelle otsused võivad mõjutada EKPSiga seotud ülesannete täitmist riigi keskpanga poolt. Selleks et liikmesriigi õigusaktid kajastaksid aluslepingu artiklis 130 ja põhikirja artiklis 7 sätestatut, peavad õigusaktid sisaldama mõlemat keeldu ega tohi kitsendada nende kohaldamisala.[26] Teadmine, et keskpankadel on selline sõltumatus, ei too kaasa seda, et neid vabastatakse kõigi õigusnormide täitmisest või kaitstakse igasuguste õigusaktide eest.[27]

Olenemata sellest, kas liikmesriigi keskpank on riigiasutus, eriülesandega avalik-õiguslik asutus või lihtsalt aktsiaselts, on olemas oht, et omanik võib omandiõiguse kaudu mõjutada selle otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesandeid.[28] Aktsionäride õiguste kaudu või muul viisil avaldatav mõju võib kahjustada liikmesriigi keskpanga sõltumatust ja peab seetõttu olema seadusega piiratud.

Keskpanganduse valdkonna õigusraamistik peab tagama stabiilse ja pikaajalise aluse keskpanga toimimisele. Õigusraamistik, mis lubab keskpanga institutsioonilist töökorraldust sageli muuta, mõjutades seega tema organisatsioonilist ja juhtimisega seotud stabiilsust, võib keskpanga institutsioonilist sõltumatust negatiivselt mõjutada.[29]

Institutsioonilist sõltumatust tuleks järgida ka eriolukorras. Riigi ametiasutused võivad ajutiselt ja erandjuhtudel kasutada põhjendatult volitusi, mis kuuluvad EKPSi ainupädevusse, kuid üksnes juhul, kui aluslepingu artikli 347 kohased tingimused on täidetud. Selle hindamiseks on õige aeg siis, kui meede võetakse. Aluslepingu artikli 347 erakorralise olemuse tõttu peaksid liikmesriigid hoiduma ennetavate õigusaktide vastuvõtmisest, kui aluslepingu artiklis 347 ettenähtud tingimused on täitmata.[30]

Juhiste andmise keeld

Kolmandate isikute õigus anda EKPSiga seotud ülesannete asjus juhiseid liikmesriikide keskpankadele, nende otsustusorganitele või viimaste liikmetele ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga mis tahes kujul osalemine finantsstabiilsust tugevdavate meetmete kohaldamisel peab olema kooskõlas aluslepinguga, st keskpank peab oma ülesandeid täitma täielikus vastavuses funktsionaalse, institutsioonilise ja finantssõltumatuse põhimõttega, et tagada oma ülesannete nõuetekohane täitmine aluslepingu ja põhikirja kohaselt.[31] Kui liikmesriigi õigusaktid näevad keskpangale ette rolli, mis ületab tema nõuandefunktsiooni ja annab talle lisaülesandeid, peab olema tagatud, et sellised ülesanded ei mõjutaks toimimise ega rahalisest seisukohast keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid.[32] Lisaks peab liikmesriigi keskpanga esindaja kaasamisel kollegiaalse otsustusorgani või muu organi töösse arvestama liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme isikusõltumatuse nõuetega.[33]

Otsuste heakskiitmise, peatamise, tühistamise või edasilükkamise keeld

Kolmandate isikute õigused kiita heaks, peatada, tühistada või edasi lükata EKPSiga seotud ülesannetega seonduvaid keskpanga otsuseid ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga.[34]

Õiguslikel alustel otsuste tsenseerimise keeld

Muude organite kui sõltumatute kohtute õigus tsenseerida õiguslikel alustel otsuseid, mis on seotud EKPSi ülesannete täitmisega, ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga, sest nende ülesannete täitmist ei tohi poliitilisel tasandil ümber hinnata. Keskpanga presidendi õigus peatada EKPSi või liikmesriigi keskpanga otsustusorgani otsuse rakendamine õiguslikel alustel ja seejärel selle edastamine poliitilistele organitele lõplikuks otsustamiseks on samaväärne kolmandatelt isikutelt juhiste taotlemisega.

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite töös hääleõigusega osalemise keeld

Kolmandate isikute esindajate osalemine liikmesriigi keskpanga otsustusorgani töös hääleõigusliku liikmena küsimustes, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesannete täitmist liikmesriigi keskpanga poolt, on aluslepingu ja põhikirjaga vastuolus isegi siis, kui nende hääl ei ole otsustav. Ka ilma hääleõiguseta osalemine on aluslepingu ja põhikirjaga vastuolus, kui osalemine segab EKPSiga seotud ülesannete täitmist nimetatud otsustusorgani poolt või ohustab EKPSi konfidentsiaalsuskorra järgimist.[35]

Liikmesriigi keskpanga otsusega seoses eelneva konsulteerimise keeld

Liikmesriigi keskpanga seadusest tulenev sõnaselge kohustus konsulteerida enne keskpanga otsuse tegemist kolmandate isikutega annab viimastele ametlikult võimaluse lõplikku otsust mõjutada ja on seetõttu vastuolus aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga ja kolmandate isikute dialoog, isegi kui see põhineb seadusest tuleneval kohustusel anda teavet ja vahetada seisukohti, on siiski vastavuses keskpanga sõltumatuse nõudega, kui

  • sellega ei mõjutata liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete sõltumatust;
  • liikmesriigi keskpanga presidendi eristaatust EKP otsustusorganite liikmena arvestatakse täiel määral;
  • täidetakse põhikirjast tulenevaid konfidentsiaalsusnõudeid.[36]
Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt

Õigusaktide sätted, milles käsitletakse liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmist kolmandate isikute poolt (näiteks valitsuste poolt seoses raamatupidamisaruannetega), peaksid sisaldama piisavalt kaitsemeetmeid, tagamaks, et selline kohustuste täitmise õigus ei mõjutaks liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme suutlikkust langetada EKPSiga seotud ülesannetes sõltumatult otsuseid (või rakendada EKPSi tasandil tehtud otsuseid). On soovitatav, et liikmesriigi keskpanga põhikirjas sisalduks sellesisuline sõnaselge säte.

Isikusõltumatus

Keskpanga sõltumatust aitab tagada ka EKPSi ja EKP põhikirja säte, mis käsitleb liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetele tagatud ametiaega. Liikmesriikide keskpankade presidendid on EKP üldnõukogu liikmed ja saavad EKP nõukogu liikmeks, kui nende liikmesriik võtab kasutusele euro. Liikmesriigi keskpanga presidenti ei saa pidada liikmesriigi esindajaks, kui ta täidab oma ülesandeid EKP nõukogu või üldnõukogu liikmena.[37] Põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. Sellega kaitstakse keskpanga presidenti meelevaldse ametist vabastamise eest, määrates kindlaks, et teda saab ametist vabastada ainult juhul, kui ta ei vasta enam tingimustele, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks, või kui ta on tunnistatud süüdi raskes üleastumises. Sellisteks juhtudeks nähakse põhikirja artiklis 14.2 ette võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse, kellel on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus vabastada keskpanga president ametist.[38] Keskpanga presidendi ametiaja peatamine võib tegelikult kaasa tuua ametist vabastamise põhikirja artikli 14.2 tähenduses.[39] Liikmesriigi keskpanga põhikirjas peab seda sätet järgima allkirjeldatud viisil.

Aluslepingu artikli 130 kohaselt on liikmesriigi valitsusel ja teistel organitel keelatud mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel. Eelkõige on liikmesriigil keelatud püüda mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevaid organeid, muutes liikmesriigi õigusakte, mis mõjutavad organite liikmetele makstavat töötasu. Nimetatud õigusaktid peaksid põhimõtteliselt rakenduma vaid tulevikus ametisse astujatele.[40]

Liikmesriigi keskpanga presidendi vähim ametiaeg

EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. See ei välista pikemaid ametiaegu, kusjuures tähtajatu ametiaja korral ei ole vaja liikmesriigi keskpanga põhikirja kohandada, kui presidendi ametist vabastamise alused on kooskõlas EKPSi ja EKP põhikirja artikliga 14.2. Lühemad perioodid ei saa olla põhjendatud isegi juhul, kui neid kohaldatakse üleminekuperioodil.[41] Liikmesriigi õigusaktid, milles on sätestatud kohustuslik pensioniiga, peaksid tagama, et pensioniiga ei katkestaks põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud minimaalset ametiaega, mis on keskpanga presidendi puhul ülimuslik kohustusliku pensioniea suhtes.[42] Liikmesriigi keskpanga põhikirja muutmise korral tuleks muutmisaktiga kaitsta ametiaega, mis tagatakse keskpanga presidendile ja teistele otsustusorganite liikmetele, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.[43]

Keskpanga presidendi ametist vabastamise alused

Liikmesriigi keskpanga põhikiri peab tagama, et keskpanga presidenti ei tohi ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2. Sellest artiklist tuleneva nõude eesmärk on takistada seda, et keskpanga presidendi ametissenimetamisse kaasatud ametiasutused, eelkõige asjakohane valitsus või parlament, võiksid keskpanga presidendi tema ametikohalt meelevaldselt vabastada. Liikmesriigi keskpanga põhikiri peaks kas viitama EKPSi ja EKP põhikirja artiklile 14.2, inkorporeerima selle sätted ja viitama nende allikale, jätma välja sätted, mis ei vasta EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2 sätestatud ametist vabastamise alustele, või jätma ametist vabastamise alused üldse mainimata (kuna artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav).[44] Kui keskpanga president on valitud või ametisse nimetatud, ei tohi teda ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2, ning seda isegi juhul, kui keskpanga president ei ole veel oma ülesandeid täitma asunud. Kuna tingimused, mille alusel keskpanga presidendi võib ametist vabastada, on liidu õiguse autonoomsed põhimõtted, ei sõltu nende kohaldamine ja tõlgendamine riigisisesest kontekstist.[45] Lõppkokkuvõttes kontrollib Euroopa Liidu Kohus endale põhikirja artikli 14.2 teise lõigu alusel antud volituste raames, kas keskpanga presidendi ametist vabastamise otsus on põhjendatud piisavate tõenduslike aluste tõttu selle kohta, et nad on pannud toime raskeid rikkumisi, mis võiksid sellist meedet põhjendada.[46]

Ametiaja kaitstus ja ametist vabastamise alused liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete (v.a keskpanga president) puhul, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse

Kui keskpanga presidendi suhtes kohaldatavaid ametiaja kaitstuse ja ametist vabastamise aluseid kohaldatakse keskpanga otsustusorganite teiste liikmete suhtes, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, kaitseks see ka nende isikute isikusõltumatust.[47] Põhikirja artikli 14.2 sätetest tulenev ametiaja kaitstus ei piirdu ainult keskpanga presidendi ametikohaga ning aluslepingu artiklis 130 ja põhikirja artiklis 7 viidatakse liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmetele, mitte konkreetselt keskpanga presidendile. See on asjakohane eelkõige siis, kui keskpanga president on primus inter pares kolleegide seas, kellel on samaväärne hääleõigus, või kui teised liikmed on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.

Kohtuliku läbivaatamise õigus

Et piirata ametist vabastamise aluste hindamisel poliitilise suva võimalikkust, peab liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel olema õigus edastada ametist vabastamise mis tahes otsused hindamiseks sõltumatule kohtule.

Põhikirja artiklis 14.2 sätestatakse, et liikmesriigi keskpanga president, kes on ametist vabastatud, võib vaidlustada selle otsuse Euroopa Liidu Kohtus. Liikmesriigi õigusaktid peaksid kas viitama põhikirjale või mitte sätestama õigust vaidlustada sellist otsust Euroopa Liidu Kohtus (kuna põhikirja artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav). Euroopa Liidu Kohtul on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus ametist vabastamise kohta, kui leitakse, et see on liidu õigusega vastuolus.[48]

Samuti tuleks liikmesriigi õigusaktides sätestada riigi kohtute õigus vaadata läbi otsuseid, millega vabastatakse ametist liikmesriigi keskpanga otsustusorganite teisi liikmeid, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse. See õigus võib olla sätestatud seaduses üldiselt või mõne erisättega. Isegi kui see õigus võib tuleneda seadusest üldiselt, oleks õiguskindluse huvides siiski soovitatav see konkreetselt ette näha.

Kaitsemeetmed huvide konflikti vältimiseks

Isikusõltumatus tähendab ka seda, et liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, ei teki huvide konflikti asjaomase keskpanga (samuti keskpankade presidentide puhul EKP) ees võetud kohustuste ja muude kohustuste vahel, mis otsustusorganite liikmetel võivad olla ja mis võivad ohustada nende isikusõltumatust.[49] Põhimõtteliselt on liikmesus EKPSiga seotud ülesannete täitmisse kaasatud otsustusorganites vastuolus teiste selliste ülesannete täitmisega, mis võiksid kaasa tuua huvide konflikti. Eelkõige ei tohi selliste otsustusorganite liikmetel olla nende tegevust mõjutada võivaid ametikohti või huve seoses tööga riigi seadusandliku või täitevvõimu esindajana või regionaalses või kohalikus omavalitsuses või äriettevõttes. Esmajoones tuleb tagada võimaliku huvide konflikti ennetamine nende otsustusorganite liikmete puhul, kes ei kuulu tegevjuhtkonda.

Finantssõltumatus

Keskpanga üldine sõltumatus oleks ohus, kui ta ei saaks oma volituste teostamiseks ehk selleks, et täita talle aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga määratud EKPSiga seotud ülesandeid, iseseisvalt kasutada piisaval määral finantsvahendeid.[50]

Liikmesriik ei tohi panna oma keskpanka olukorda, kus keskpangal ei ole EKPSi või eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmiseks vajalikul määral finantsvahendeid või netoomakapitali.[51] Olgu märgitud, et põhikirja artiklites 28.1 ja 30.4 nähakse EKP jaoks ette võimalus kutsuda liikmesriikide keskpankasid täiendavalt üles tegema sissemakseid EKP kapitali ning üle kandma täiendavaid välisvaluutareserve.[52] Lisaks sätestatakse põhikirja artiklis 33.2[53], et kui EKP kannab kahjumit, mida ei ole võimalik täielikult katta EKP üldreservfondi arvelt, võib EKP nõukogu teha otsuse katta kahjumi ülejäänud osa asjaomase majandusaasta emissioonitulu arvelt proportsionaalselt nende summadega, mis on jaotatud riikide keskpankadele. Finantssõltumatuse põhimõte tähendab, et nende sätete täitmiseks peab liikmesriigi keskpank olema võimeline täitma oma funktsioone takistamatult.

Peale selle tähendab finantssõltumatuse põhimõte seda, et liikmesriigi keskpangal peab olema piisavalt vahendeid mitte ainult EKPSiga seotud ülesannete, vaid ka oma riigisiseste ülesannete (nt finantssektori järelevalve, oma halduse ja tegevuse rahastamine, erakorralise likviidsusabi andmine[54]) täitmiseks.

Kõigil eespool nimetatud põhjustel tähendab finantssõltumatus ka seda, et liikmesriigi keskpank peaks alati olema piisavalt kapitaliseeritud. Eelkõige tuleb igal juhul vältida olukorda, kus riigi keskpanga netoomakapital on pikema aja vältel põhikirjajärgsest kapitalist väiksem või isegi negatiivne, samuti kus tema kapitali ja reserve ületavat kahjumit kantakse üle.[55][56] Iga selline olukord võib kahjustada riigi keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud, aga ka riigisiseseid ülesandeid. Peale selle võib selline olukord mõjutada eurosüsteemi rahapoliitika usaldusväärsust. Seepärast on olukorras, kus riigi keskpanga netoomakapital langeb põhikirjajärgse kapitali tasemest allapoole või muutub isegi negatiivseks, keskpanga finantssõltumatuse põhimõtte täitmiseks vaja, et liikmesriik tagaks mõistliku aja jooksul oma keskpangale piisava koguse kapitali vähemalt põhikirjajärgse kapitali taseme saavutamiseks. EKP puhul on nõukogu selle küsimuse tähtsust juba tunnistanud, võttes vastu 8. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1009/2000 Euroopa Keskpanga kapitali suurendamise kohta.[57] See võimaldas EKP nõukogul teha otsuseid EKP kapitali tegeliku suurendamise kohta selleks, et säilitada EKP tegevuse toetamiseks vajaliku kapitalibaasi piisavus.[58] Liikmesriikide keskpankadel peaks olema rahaliselt võimalik sellistele otsustele reageerida.

Finantssõltumatuse põhimõtte hindamisel tuleks lähtuda sellest, kas kolmandad isikud saavad otseselt või kaudselt mõjutada peale keskpanga ülesannete ka keskpanga võimet oma volitusi teostada, seda nii toimimise (personal) kui ka rahalisest seisukohast (piisavad vahendid). Eriti asjakohased on selles suhtes järgmised finantssõltumatuse aspektid.[59] Tegu on finantssõltumatuse tahkudega, mille puhul liikmesriikide keskpangad on välismõjurite suhtes kõige haavatavamad.

Eelarve määramine

Kui kolmandal isikul on õigus määrata või mõjutada liikmesriigi keskpanga eelarvet, on see vastuolus finantssõltumatuse nõudega, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud kaitseklausel, mille kohaselt ei piira selline õigus rahalisi vahendeid, mida keskpangad vajavad EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.[60]

Raamatupidamiseeskirjad

Raamatupidamisaruanded tuleks koostada kas kooskõlas üldiste raamatupidamis­eeskirjadega või liikmesriigi keskpanga otsustusorganite täpsustatud eeskirjadega. Kui selle asemel määratakse need eeskirjad kolmandate isikute poolt, tuleb nendes vähemalt arvestada liikmesriigi keskpanga otsustusorganite ettepanekuid.

Raamatupidamise aastaaruande peaksid vastu võtma liikmesriigi keskpanga otsustusorganid, keda abistavad sõltumatud raamatupidajad, ning tingimuseks võib olla seatud selle järgnev heakskiitmine kolmandate isikute (nt valitsus, parlament) poolt. Kasumi arvutamise kohta peaks liikmesriigi keskpanga otsustusorganitel olema võimalik teha sõltumatu ja professionaalne otsus.

Kui liikmesriigi keskpanga tegevust kontrollib riigikontroll või samalaadne organ, kelle ülesanne on jälgida riigi raha kasutamist, peaks kontrolli ulatus olema õigusaktidega selgelt määratletud[61], see ei tohiks piirata liikmesriigi keskpanga sõltumatu audiitori[62] tegevust ning institutsioonilise sõltumatuse põhimõtte kohaselt peaks see järgima liikmesriigi keskpangale ja selle otsustusorganitele juhiste andmise keeldu ning mitte mõjutama EKPSiga seotud ülesannete täitmist keskpanga poolt.[63] Riiklik auditeerimine tuleb teha poliitikaväliselt, sõltumatult ja üksnes ametipädevusest lähtudes.[64]

Kasumi jaotamine, liikmesriigi keskpanga kapital ja eraldised

Liikmesriigi keskpanga põhikirjas võib sätestada kasumi jaotamise viisid. Kui sellised sätted puuduvad, peaksid kasumi jaotamise otsuse tegema liikmesriigi keskpanga otsustusorganid oma ametipädevusest lähtudes ning see ei tohiks olla allutatud kolmandate isikute suvale, välja arvatud juhul, kui on olemas sõnaselge kaitseklausel, milles on sätestatud, et see ei piira finantsvahendeid, mida liikmesriigi keskpank vajab EKPSiga seotud ülesannete ja riigisiseste ülesannete täitmiseks.[65]

Kasumi tohib riigieelarvesse eraldada alles siis, kui varasematest perioodidest kogunenud mis tahes kahju on kaetud[66] ning loodud on eraldised, mida on vaja selleks, et kaitsta liikmesriigi keskpanga kapitali ja vara reaalväärtust. Ajutised või sihtotstarbelised seadusandlikud meetmed, millega sisuliselt antakse liikmesriigi keskpangale juhiseid selle kasumi jaotamise kohta, ei ole lubatud.[67] Samamoodi oleks finantssõltumatuse põhimõttega vastuolus liikmesriigi keskpanga realiseerimata kapitalitulule kehtestatud maks.[68]

Liikmesriik ei tohi oma keskpangale peale sundida kapitali vähendamist, kui keskpanga otsustusorganitega ei ole saavutatud eelnevat kokkulepet, mille eesmärk peab olema tagada, et keskpangale jääks piisavalt rahalisi vahendeid aluslepingu artikli 127 lõikega 2 ja põhikirjaga ette nähtud ülesannete täitmiseks EKPSi liikmena. Samal põhjusel tohib liikmesriigi keskpanga kasumi jaotamise eeskirjade muutmist algatada ja selle üle otsustada ainult tihedas koostöös keskpanga endaga, kes oskab kõige paremini hinnata oma reservkapitali vajalikku suurust.[69] Liikmesriigi keskpangal peab olema vabadus moodustada sõltumatult eraldisi oma kapitali ja varade reaalväärtuse kaitsmiseks. Liikmesriigid ei või ka takistada keskpankasid loomast oma reservkapitali tasemel, mis on EKPSi liikmele vajalik selleks, et ta saaks oma ülesandeid täita.[70]

Järelevalveasutuste finantsvastutus

Enamikus liikmesriikides tegutseb finantsjärelevalveasutus liikmesriigi keskpanga juures. See ei ole probleem, kui järelevalveasutuse kohta kehtib keskpanga sõltumatu otsustusõigus. Kui õigusnormides sätestatakse aga, et järelevalveasutused teevad otsuseid eraldi, siis tuleb tagada, et nende vastuvõetud otsused ei ohusta liikmesriigi keskpanga kui terviku vahendeid. Sellistel juhtudel tuleks liikmesriigi õigusaktidega kindlustada liikmesriigi keskpanga lõplik kontroll järelevalveasutuste otsuste üle, mis võivad mõjutada keskpanga sõltumatust, eriti finantssõltumatust.[71]

Sõltumatus personaliküsimustes

Liikmesriik ei tohi kahjustada oma keskpanga võimet võtta tööle ja hoida tööl kvalifitseeritud personali, keda keskpank vajab talle aluslepingu ja põhikirjaga antud ülesannete sõltumatuks täitmiseks.[72] Samuti ei tohi liikmesriigi keskpanka panna olukorda, kus tal on oma personali üle piiratud kontroll või kontroll puudub või kus liikmesriigi valitsus saab mõjutada keskpanga personalipoliitikat.[73] Otsuseid, mis käsitlevad liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete ja töötajate töötasu reguleerivate õigusaktide muudatusi, tuleks teha tihedas ja tulemuslikus koostöös asjaomase keskpangaga[74], võttes arvesse keskpanga seisukohti, et tagada keskpanga jätkuv suutlikkus täita oma ülesandeid iseseisvalt.[75] Sõltumatus personaliküsimustes laieneb personali pensionidele. Muudatused, mille tulemusel väheneb liikmesriigi keskpanga töötajate töötasu, ei tohi mõjutada keskpanga õigust hallata tema enda finantsvahendeid, sh vahendeid, mis vabanevad keskpanga makstavate palkade vähenemise arvelt.[76]

Omandi- ja varaõigused

Kolmandate isikute õigused sekkuda või anda keskpangale juhiseid selle valduses oleva vara kohta on vastuolus finantssõltumatuse põhimõttega.

2.2.4 Konfidentsiaalsus

EKPSi ja EKP põhikirja artiklist 37 tulenev EKP ning liikmesriikide keskpankade personali ja juhtorganite liikmete kohustus hoida ametisaladust võib anda aluse samalaadseteks säteteks liikmesriigi keskpanga põhikirjas või liikmesriigi õigusaktides. Liidu õiguse ja selle alusel vastu võetud eeskirjade ülimuslikkus tähendab ka seda, et liikmesriigi õigusaktid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu dokumentidele, peavad olema kooskõlas liidu õiguse asjaomaste sätetega, sh põhikirja artikliga 37, ega tohi viia EKPSi konfidentsiaalsuskorra rikkumiseni.[77] Riigikontrollil või samalaadsel organil tohib keskpanga valduses olevatele konfidentsiaalsetele andmetele ja dokumentidele olla juurdepääs ainult selles ulatuses, mis on vajalik niisugusele teabele juurdepääsu saanud organi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks; juurdepääs ei tohi mõjutada EKPSi sõltumatust ega rikkuda EKPSi konfidentsiaalsuskorda, mida keskpanga otsustusorganite liikmed ja töötajad peavad täitma.[78] Keskpangad peavad tagama, et sellised organid kaitseksid neile kättesaadavaks tehtud andmete ja dokumentide konfidentsiaalsust tasemel, mille keskpank neile omistas.

2.2.5 Laenu ja eesõiguste andmise keeld

Laenu ja eesõiguste andmise keelu osas oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et need oleksid ühinemiskuupäevast olenevalt kas alates 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist või 2013. aasta 1. juulist kooskõlas aluslepingu ja põhikirja asjakohaste sätetega. Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama 1. jaanuaril 1995.

Keskpankade laenukeeld

Aluslepingu artikli 123 lõike 1 kohaselt on keelatud EKP või liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele.

Samuti keelatakse EKP-l või liikmesriikide keskpankadel võlainstrumente osta otse nendelt avaliku sektori asutustelt. Aluslepinguga on ette nähtud üks erand laenukeelust: keeldu ei kohaldata avaliku sektori krediidiasutuste suhtes, mida liikmesriikide keskpangad ja EKP kohtlevad keskpangapoolse reservidega varustamise seisukohalt võrdsetel alustel erakrediidiasutustega (aluslepingu artikli 123 lõige 2). Peale selle võivad EKP ja liikmesriikide keskpangad toimida eespool nimetatud avaliku sektori asutuste fiskaalagentidena (põhikirja artikkel 21.2). Keskpankade laenukeelu täpset kohaldamisala on lähemalt selgitatud nõukogu 13. detsembri 1993. aasta määruses (EÜ) nr 3603/93 asutamislepingu artiklis 104 ja artikli 104b lõikes 1 nimetatud keeldude kohaldamiseks vajalike määratluste täpsustamise kohta[79], mille kohaselt hõlmab kõnealune keeld igasuguste selliste kohustuste rahastamist, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees.

Keskpankade laenukeeld on möödapääsmatult oluline, tagamaks, et rahapoliitika esmast eesmärki (tagada hinnastabiilsus) ei takistataks. Lisaks lõdvendab avaliku sektori rahastamine keskpanga poolt eelarvedistsipliini. Seega tuleb kõnealust keeldu tõlgendada laiendavalt, et tagada selle range kohaldamine, mis on piiratud ainult aluslepingu artikli 123 lõikes 2 ja määruses (EÜ) nr 3603/93 sätestatud eranditega. Nii et kuigi aluslepingu artikli 123 lõige 1 osutab konkreetselt laenuvõimalustele, st tagasimaksmiskohustusele, kehtib kõnealune keeld a fortiori muude rahastamisvormide suhtes, st selliste suhtes, millega tagasimaksmiskohustust ei kaasne.

EKP üldine seisukoht liikmesriigi õigusaktide vastavuse kohta laenukeelu sättele on kujundatud eeskätt aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 kohaste konsultatsioonide raames, mida liikmesriigid peavad EKPga seoses riikide õigusaktide eelnõudega.[80]

Keskpankade laenukeelule viitavad liikmesriigi õigusaktid

Kui riigi õigussätetes aluslepingu artiklit 123 või määrust (EÜ) nr 3603/93 siiski kajastatakse, ei või need kitsendada keskpankade laenukeelu kohaldamisala ega laiendada ELi õigusega ette nähtud erandeid. Näiteks on põhimõtteliselt keskpankade laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, milles sätestatakse, et liikmesriigi keskpank rahastab liikmesriigi finantskohustusi rahvusvaheliste finantsasutuste või kolmandate riikide ees. Erandina on määrusega (EÜ) nr 3603/93 lubatud liikmesriikide keskpankadel rahastada avalikule sektorile seoses Rahvusvahelise Valuutafondiga langevaid kohustusi, kui selle tulemuseks on välisnõuded, millel on reservide kõik tunnused.[81] Asjakohased tunnused, mille alusel teha kindlaks, kas nõuded on reservi omadustega, puudutavad nende kättesaadavust maksebilansi finantseerimisvajaduste täitmiseks ja muudel seotud eesmärkidel, mis tähendab, et tagatud peab olema nõuete krediidikvaliteet ja likviidsus.[82]

Avaliku sektori rahastamine või avaliku sektori poolt kolmandate isikute ees võetud kohustuste rahastamine

Liikmesriigi õigusaktidega ei tohi nõuda, et liikmesriigi keskpank rahastaks teiste avaliku sektori asutuste ülesannete täitmist või avaliku sektori kohustusi kolmandate isikute ees. See kehtib samamoodi ka liikmesriikide keskpankadele uute ülesannete andmise kohta. Sel eesmärgil tuleb igal üksikjuhul eraldi hinnata, kas liikmesriigi keskpangale antav ülesanne kvalifitseerub keskpanga või valitsuse ülesandena ehk valitsuse vastutusalasse kuuluva ülesandena.[83] Teisisõnu peavad kehtima piisavad kaitsemeetmed, et hoida ära keskpankade laenukeelu eesmärgist möödahiilimine. EKP nõukogu on kehtestanud kriteeriumid, mille kohaselt määratakse kindlaks, mida võib käsitleda määruse (EÜ) nr 3603/93 tähenduses avaliku sektori kohustuse alla kuuluvana ehk millised on valitsuse ülesanded.[84] Et tagada laenukeelu järgimine, tuleb täielikult ja piisavalt tasustada iga uut riigi keskpangale antud ülesannet, mis a) ei ole keskpanga ülesanne või tegevus, mis hõlbustab keskpanga ülesande täitmist, või b) on seotud valitsuse ülesandega ja mida täidetakse valitsuse huvides.[85] Uue ülesande valitsuse ülesandeks liigitamise olulised kriteeriumid on a) selle ebatavaline iseloom; b) tõsiasi, et seda täidetakse valitsuse nimel ja ainuhuvides; c) see mõjutab riigi keskpanga institutsioonilist, finants- ja isikusõltumatust. Eeskätt võib ülesannet liigitada valitsuse ülesandeks, kui uus ülesanne täidab üht järgmistest tingimustest: a) selle tulemusel tekib keskpanga olemasolevate ülesannetega huvide konflikt, mida ei ole piisavalt käsitletud; b) see on ebaproportsionaalne, arvestades riigi keskpanga finants- või organisatsioonilist suutlikkust; c) see ei sobi riigi keskpanga institutsioonilisse raamistikku; d) see kätkeb olulisi finantsriske ja e) see toob riigi keskpanga otsustusorganite liikmetele kaasa poliitilised riskid, mis on ebaproportsionaalsed ja võivad ka negatiivselt mõjutada nende isikusõltumatust.[86]

Mõned riikide keskpankadele antud uued ülesanded, mida EKP pidas valitsuse ülesanneteks, on a) kriisilahendusfondide rahastamise või kriisilahenduse rahastamise korraldusega ning hoiuste või investeeringute tagamise skeemidega seotud ülesanded;[87] b) pangakontonumbrite keskregistri loomisega seotud ülesanded;[88] c) krediidivahendaja ülesanded;[89] d) kindlustusmaksete ülekannete arvutamist toetavate andmete kogumise, hoidmise ja töötlemisega seotud ülesanded;[90] e) hüpoteeklaenuturul konkurentsi kaitsmisega seotud ülesanded;[91] f) liikmesriikide keskpankadest sõltumatutele ja valitsuse pikendusena toimivatele asutustele ressursside andmisega seotud ülesanded;[92] g) teabeasutuse ülesanded eesmärgiga hõlbustada piiriülest võlgade sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades;[93] h) kindlustusnõuete andmebaasi loomisega seotud ülesanded;[94] i) valitsusasutuste nimel ja kasuks teaduslike analüüside läbiviimisega seotud ülesanded[95] ning j) riikliku kaitsevalmidusega seotud ülesanded, mis on suurema ulatusega kui keskpangasiseste hädaolukorrakavade koostamine.[96] Seevastu keskpanga ülesanded võivad muu hulgas olla järelevalveülesanded[97] või nende järelevalveülesannetega seotud ülesanded, nagu tarbijakaitse finantsteenuste valdkonnas,[98] või krediidiasutuste poolse laenude restruktureerimisnõuete täitmise järelevalve,[99] laenu saavate äriühingute[100] või kapitalirendi äriühingute[101] järelevalve, tarbimislaenude pakkujate ja vahendajate järelevalve,[102] väikelaenude pakkujate litsentsimine ja järelevalve,[103] krediidiinfoagentuuride järelevalve,[104] intressimäära võrdlusaluste haldajate järelevalve,[105] järelevalveülesanded, et tagada vastavus liidu õigusaktidele investeerimisteenuste ja -toodete valdkonnas,[106] makseskeemide järelevaatamisega seotud ülesanded,[107] ühtse euromaksete piirkonnaga seonduvate eeskirjade järelevalvega seotud ülesanded,[108] krediidiasutuste pandikirjade emiteerimise järelevalvega seotud ülesanded,[109] maksekontosid käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamise ja jõustamisega seotud ülesanded,[110] kriisilahendusega seotud haldusülesanded või teatud ülesanded, mis on seotud hoiuste tagamise või investorite kaitse skeemidega,[111] või krediidiregistrite käitamise ja haldamisega seotud ülesanded.[112]

Lisaks ei tohi riigi keskpank võimaldada liikmesriigile sildfinantseerimist, et liikmesriik saaks täita oma kohustusi seoses riigigarantiidega pankade kohustuste tagamiseks.[113] Laenukeeluga on vastuolus ka keskpanga täielikult realiseerimata, arvestamata ja auditeerimata kasumi jaotamine. Laenukeelust lähtudes ei tohi kasumi jaotamise eeskirjade alusel riigieelarvesse kantavaid summasid isegi mitte osaliselt maksta liikmesriigi keskpanga reservkapitalist. Kasumi jaotamise eeskirjad ei tohi seega mõjutada liikmesriigi keskpanga reservkapitali. Liikmesriigi keskpanga varade võõrandamisel riigile on riik kohustatud tasuma varade turuväärtuse ning võõrandamine peab toimuma tasustamisega samal ajal.[114]

Samamoodi ei ole lubatud sekkumine keskpanga muudesse eurosüsteemiga seotud ülesannetesse, näiteks välisvaluutareservide haldamisse, maksustades keskpanga teoreetilise ja realiseerimata kapitalitulu, sest see tooks kaasa keskpanga laenu avalikule sektorile tulevase ja ebakindla kasumi eelneva jaotamise kaudu.[115]

Avaliku sektori kohustuste ülevõtmine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank võtaks teatavate ülesannete ja kohustuste riikliku ümberkorraldamise tulemusel üle eelnevalt sõltumatu avalik-õigusliku asutuse kohustusi (näiteks seoses sellega, et riigi keskpangale antakse teatavad järelevalveülesanded, mida enne täitsid riik või sõltumatud ametiasutused või avalik-õiguslikud isikud), ilma et riigi keskpank oleks täielikult vabastatud kõikidest rahalistest kohustustest, mis tulenevad selle asutuse varasemast tegevusest.[116] Samamoodi on laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt peab liikmesriigi keskpank saama valitsuselt heakskiidu enne kriisilahendusmeetmete võtmist suurel hulgal juhtudel, kuid mis ei piira keskpanga vastutust üksnes tema enda haldusaktidega.[117] Lisaks on laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank maksaks hüvitist kahju eest sellises ulatuses, et asjaomane liikmesriigi keskpank võtab selle tulemusena riigi vastutuse.[118]

Krediidi- ja/või finantseerimisasutuste rahaline toetamine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt riigi keskpank rahastaks sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi krediidiasutusi väljaspool keskpanga ülesandeid (näiteks rahapoliitika, maksesüsteemid või ajutise likviidsustoe operatsioonid) ning toetaks eelkõige maksejõuetuid krediidi- ja/või muid finantseerimisasutusi.

See kehtib eeskätt maksejõuetute krediidiasutuste toetamise kohta. Põhjenduseks on see, et maksejõuetu krediidiasutuse rahastamisega võtaks riigi keskpank üle valitsuse ülesande.[119] Sama probleem esineb juhul, kui eurosüsteem rahastab krediidiasutust, mis on maksevõime taastamiseks rekapitaliseeritud riigi emiteeritud võlakirjade suunatud emissiooni kaudu, kui puuduvad alternatiivsed turupõhised rahastamisallikad (edaspidi „rekapitaliseerimisvõlakirjad“) ja kui selliseid võlakirju tuleb kasutada tagatisena. Seega kui riik rekapitaliseerib krediidiasutust rekapitaliseerimisvõlakirjade suunatud emissiooni kaudu, tekitab rekapitaliseerimisvõlakirjade hilisem kasutamine tagatisena keskpanga likviidsusoperatsioonides kahtlusi seoses keskpankade laenukeeluga.[120] Erakorraline likviidsusabi, mida liikmesriigi keskpank annab sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi maksevõimelisele krediidiasutusele riigigarantii vormis väärtpaberitagatise alusel, peab vastama järgmistele kriteeriumidele: a) tuleb tagada, et riigi keskpanga antud laen oleks võimalikult lühiajaline; b) peab esinema oht süsteemi stabiilsusele; c) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii õigusliku kehtivuse ja täitmisele pööratavuse suhtes kohaldatavate riigi õigusnormide alusel; d) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii majandusliku piisavuse suhtes, mis peab katma nii laenude põhiosa kui ka intressid.[121]

Seetõttu tuleks liikmesriigi õigusaktides kaaluda viitamist aluslepingu artiklile 123.

Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine

Laenukeeluga on vastuolus see, et riigi keskpank rahastab kriisilahendusfondi või hoiuste tagamise fondi, mis kvalifitseerub avalik-õiguslikuks isikuks aluslepingu artikli 123 lõike 1 tähenduses. Avalik-õigusliku isikuga on tegemist juhul, kui sel on järgmised tunnused: a) see on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega; b) see on juriidiline isik ning c) see sõltub otseselt aluslepingu artikli 123 lõikes 1 viidatud avaliku sektori asutustest. Eeldatakse, et isik sõltub otseselt avaliku sektori asutusest, kui nendelt asutustelt pärineb suurem osa tema rahastusest, nad teevad tema juhtimise üle järelevalvet või määravad ametisse enam kui poole tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest.[122]

Ehkki kriisilahendusega seotud haldusülesandeid peetakse üldiselt aluslepingu artikli 127 lõikes 5 nimetatud ülesannetega seonduvaiks ja isegi kui rahastust ei pakuta avalik-õiguslikule isikule, ei ole ühegi kriisilahendusfondi ega kriisilahenduse rahastamise korralduse rahastamine keskpankade laenukeeluga kooskõlas.[123] Kui riigi keskpank tegutseb kriisilahendusasutusena, ei tohi ta mingil juhul võtta ega rahastada ühtegi sildasutuse või varahaldusvahendi kohustust.[124] Seetõttu peaks liikmesriigi õigusaktides selgelt sätestama, et liikmesriigi keskpank ei tohi võtta ega rahastada ühegi nimetatud üksuse kohustusi.[125]

Hoiuste tagamise skeemide direktiivi[126] ja investeeringute tagamise skeemide direktiivi[127] kohaselt tuleb hoiuste tagamise skeemide ja investeeringute tagamise skeemide rahastamise kulud kanda vastavalt krediidiasutustel või investeerimisühingutel endil. Kui jätta välja avalik-õigusliku isiku rahastamine, on liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt liikmesriigi keskpank rahastaks krediidiasutuste riiklikku hoiuste tagamise skeemi või investeerimisühingute riiklikku investeeringute tagamise skeemi, keskpankade laenukeeluga kooskõlas ainult juhul, kui see tegevus on lühiajaline, on suunatud eriolukorra lahendamisele, ohus on süsteemi stabiilsus ja kui otsuseid tehakse liikmesriigi keskpanga äranägemise järgi.[128] Seetõttu tuleks liikmesriigi õigusaktides kaaluda viitamist aluslepingu artiklile 123. Oma äranägemise järgi laenu andmisel peab liikmesriigi keskpank tagama, et ta ei võta de facto üle mõnd valitsuse ülesannet.[129] Eelkõige ei tohiks hoiuste tagamise skeemide toetamisest keskpanga poolt kujuneda süstemaatiline eelrahastamise operatsioon.[130]

Fiskaalagendi funktsioon

Põhikirja artikli 21.2 kohaselt võivad EKP ja riikide keskpangad toimida liidu institutsioonide, organite või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike institutsioonide või riigi osalusega äriühingute fiskaalagentidena. Põhikirja artikli 21.2 eesmärk on selgitada pärast rahapoliitilise pädevuse üleandmist eurosüsteemile, et liikmesriikide keskpangad võivad jätkuvalt osutada fiskaalagendi teenuseid, mida tavaliselt osutatakse valitsustele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, ilma et see rikuks laenukeeldu. Lisaks on määruses (EÜ) nr 3603/93 ette nähtud mitu sõnaselget ja täpselt määratletud vabastust keskpankade laenukeelust, mis on seotud fiskaalagendi funktsiooniga: i) avalikule sektorile võib anda päevasiseseid laene tingimusel, et need piirnevad päevaga ning neid ei saa pikendada;[131] ii) avaliku sektori konto krediteerimine kolmandate isikute väljastatud tšekkidega enne maksja panga debiteerimist on lubatud juhul, kui tšeki kättesaamisest on kulunud kindlaksmääratud ajavahemik, mis vastab kõnealuse liikmesriigi keskpangal tšekkide sissenõudmiseks tavaliselt kuluvale ajavahemikule, eeldusel et võimalik kõikumine on erandlik, seotud väikese summaga ja tasakaalustub vähese aja möödudes;[132] iii) keskpankade valduses olevaid avaliku sektori poolt käibele lastud ja avalikule sektorile laenatud münte ei loeta laenuvõimaluseks, kui selliste vahendite kogus on väiksem kui 10% ringluses olevatest müntidest.[133]

Fiskaalagendi funktsiooni käsitlevad liikmesriigi õigusaktid peavad olema kooskõlas liidu õigusega üldiselt ja laenukeeluga konkreetselt.[134] Arvestades asjaolu, et põhikirja artiklis 21.2 on sätestatud sõnaselgelt, et fiskaalagendi teenuste osutamine on keskpanga tavaline ja õiguspärane tegevus, on fiskaalagendi teenuste osutamine keskpanga poolt kooskõlas keskpankade laenukeeluga, eeldusel et need teenused jäävad fiskaalagendi funktsiooni piiridesse ning ei kujuta endast avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste finantseerimist keskpanga poolt või avalikule sektorile laenu andmist keskpanga poolt (v.a määruses (EÜ) nr 3603/93 kitsalt määratletud erandid).[135] Kui liikmesriigi õigusaktid võimaldavad riigi keskpangas hoida valitsuse hoiuseid ja teenindada valitsuse kontosid, ei tähenda see vastuolu laenukeeluga, kui nende sätete alusel ei saa anda laenu, sh üleööarvelduslaenu. Laenukeelu järgimise suhtes tekib kahtlus aga näiteks juhul, kui hoiuste või jooksevkonto saldode tasustamine on liikmesriigi õigusaktide kohaselt võimalik pigem turumäärast kõrgema kui turumääraga võrdse või sellest madalama intressimääraga. Turumäärast kõrgema intressimääraga tasustamise puhul on sisuliselt tegemist laenuga, mis on vastuolus laenukeelu eesmärgiga ja võib seetõttu kahjustada keelu eesmärke. Mis tahes tasustamise puhul on oluline, et see kajastaks turuparameetreid. Eriti oluline on korrelatsioon hoiuse intressimäära ja tähtaja vahel.[136] Liikmesriigi keskpanga poolt fiskaalagendi teenuste tasuta osutamine ei ole vastuolus laenukeeluga, eeldusel et tegemist on fiskaalagendi põhiteenustega.[137]

Eesõiguste andmise keeld

Aluslepingu artiklis 124 on sätestatud, et „kõik liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele rahaasutustes eesõigusi andvad meetmed on keelatud, kui need ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel“. Nagu laenukeelu puhul on eesõiguste andmise keelu eesmärk ärgitada liikmesriiki järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel, sest see võiks tuua kaasa võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.[138]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3604/93[139] artikli 1 lõike 1 kohaselt tähendavad kõik eesõigusi andvad meetmed kõiki avaliku võimu kasutamise käigus vastu võetud õigusakte või muid õiguslikke vahendeid, mis a) kohustavad rahaasutusi omandama või hoidma liidu institutsioonide või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute võlakohustusi või b) annavad maksusoodustusi, millest võivad kasu saada ainult rahaasutused, või finantssoodustusi, mis ei järgi turumajanduse põhimõtteid, et soodustada selliste võlakohustuste omandamist või hoidmist nende asutuste poolt.

Liikmesriikide keskpangad kui avaliku võimu kandjad ei tohi võtta meetmeid, millega antakse avalikule sektorile eesõigustatud juurdepääs finantseerimisasutustele, kui sellised meetmed ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel. Lisaks ei tohi liikmesriikide keskpankade kehtestatud võlainstrumentide mobiliseerimise või pantimise eeskirju kasutada eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks.[140] Liikmesriikide sellealaste õigusaktidega ei tohi kehtestada sellist eesõigustatud juurdepääsu.

Määruse (EÜ) nr 3604/93 artiklis 2 on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlused määratletud kui need kaalutlused, mis on ELi õigusaktidel põhinevate või nende suhtes järjepidevate riigisiseste õigus- ja haldusnormide aluseks ja mis on mõeldud rahaasutuste usaldatavuse edendamiseks, et tugevdada kogu finantssüsteemi stabiilsust ja nende asutuste klientide kaitset. Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste eesmärk on tagada, et pangad oleksid oma hoiustajate jaoks maksevõimelised.[141] Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve vallas on ELi teisestes õigusaktides kehtestatud mitu nõuet krediidiasutuste usaldusväärsuse tagamiseks.[142] Krediidiasutus on määratletud kui ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning enda arvel ja nimel laenu andmine.[143] Lisaks peab krediidiasutustel, mida tavaliselt nimetatakse pankadeks, olema teenuste osutamiseks liikmesriigi pädeva asutuse luba.[144]

Ehkki kohustuslikke reserve võib käsitleda usaldatavusnõuete osana, kuuluvad need riigi keskpanga tegevusraamistikku ning neid kasutatakse enamikus riikides, sealhulgas euroalal, rahapoliitika vahendina.[145] Seoses sellega on suunise EKP/2014/60 I lisa punktis 2[146] märgitud, et eurosüsteemi kohustusliku reservi süsteemi eesmärk on eelkõige saavutada sellised eesmärgid nagu rahaturu intressimäärade stabiliseerimine ja struktuurse likviidsuspuudujäägi loomine (või suurendamine).[147] EKP nõuab, et euroalal asutatud krediidiasutused hoiaksid kohustuslikku reservi (hoiustena) oma riigi keskpanga kontol.[148]

Käesolevas aruandes on tähelepanu all nii liikmesriikide keskpankade vastuvõetud liikmesriigi õigusaktide kui ka liikmesriikide keskpankade põhikirjade vastavus aluslepingus sätestatud eesõiguste andmise keelule. Aruanne ei mõjuta aga hinnangut selle kohta, kas liikmesriikide seadusi, määrusi, eeskirju või haldusakte kasutatakse eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste ettekäändel. Selline hinnang jääb käesoleva aruande käsitlusalast välja.

2.2.6 „Euro“ ühtne kirjapilt

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 on sätestatud: „Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro.“ Aluslepingute ladina tähestikuga keeleversioonides on ühisraha nimetus järjepidevalt ainsuse nimetavas käändes kujul „euro“. Kreeka tähestikus on euro „ευρώ“ ja kirillitsas „евро“.[149] Sellega kooskõlas selgitatakse nõukogu 3. mai 1998. aasta määruses (EÜ) nr 974/98 euro kasutuselevõtu kohta[150], et ühisraha nimetus peab Euroopa Liidu kõigis ametlikes keeltes olema üks ja sama, võttes arvesse erinevate tähestike olemasolu. Aluslepingutes nõutakse ühtset kirjapilti sõna „euro“ ainsuse nimetava käände kasutamisel kõikides liidu ja liikmesriikide õigusaktide sätetes, võttes arvesse eri tähestikke.

Pidades silmas liidu ainupädevust ühisraha nimetuse määramisel, on mis tahes kõrvalekalded sellest nõudest aluslepingutega vastuolus ja need tuleb kõrvaldada.[151] Ehkki see põhimõte kehtib kõikide liikmesriigi õigusaktide kohta, keskendutakse riike käsitlevates peatükkides antud hinnangus liikmesriikide keskpankade põhikirjadele ning seadustele, mis käsitlevad eurole üleminekut.

2.2.7 Riikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga

Kui liikmesriigi õigusaktides (eeskätt keskpanga põhikirjas, kuid ka teistes õigusaktides) on sätteid, mis takistaksid eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmist või EKP otsuste järgimist, on need pärast euro kasutuselevõttu liikmesriigi poolt vastuolus eurosüsteemi tõhusa toimimisega. Seetõttu on liikmesriigi õigusakte vaja kohandada, et tagada nende vastavus aluslepingule ning EKPSi ja EKP põhikirjale eurosüsteemiga seotud ülesannete puhul. Et täita aluslepingu artiklit 131, pidid liikmesriigi õigusaktid olema selle vastavuse tagamiseks kohandatud EKPSi loomise kuupäevaks (Rootsi puhul) või 1. maiks 2004, 1. jaanuariks 2007 ja 1. juuliks 2013 (liikmesriikide puhul, kes ühinesid liiduga nendel kuupäevadel). Õigusaktidest tulenevad nõuded, mis on seotud liikmesriigi keskpanga täieliku õigusliku lõimumisega eurosüsteemi, jõustuvad siiski alles täielikul lõimumisel, st kuupäeval, mil erandiga liikmesriik võtab kasutusele euro.

Käesolevas aruandes pööratakse tähelepanu peamiselt nendele valdkondadele, mille puhul õigusaktide sätted võivad takistada liikmesriikide keskpankade vastavust eurosüsteemi nõuetele. Need on sätted, a) mis võivad takistada liikmesriigi keskpankade osalemist EKP otsustusorganite määratud ühtse rahapoliitika rakendamisel või b) mis võivad raskendada liikmesriigi keskpanga presidendi ülesannete täitmist EKP nõukogu liikmena või c) mis võivad olla vastuolus EKP eesõigustega või d) mis ei teadvusta, et EKPSiga seotud ülesannete ainupädevus liikmesriikides, mille vääring on euro, kuulub lõplikult liidule,[152] või e) mille kohaselt on liikmesriikide keskpangad oma EKPSiga seotud ülesannete täitmisel seotud riiklike ametiasutuste otsustega, mis on vastuolus EKP õigusaktidega. Nende sätete valdkondi eristatakse järgmiselt: majanduspoliitilised eesmärgid, ülesanded, finantssätted, vahetuskursipoliitika ja rahvusvaheline koostöö. Samuti mainitakse ära muud valdkonnad, milles liikmesriikide keskpankade põhikirju võib olla vaja kohandada.

Majanduspoliitilised eesmärgid

Liikmesriigi keskpanga täielik lõimumine eurosüsteemi eeldab, et tema põhikirjast tulenevad eesmärgid oleksid vastavuses EKPSi eesmärkidega, mis on sätestatud põhikirja artiklis 2. Muu hulgas tähendab see, et riigisiseseid eesmärke – näiteks kui põhikirjas osutatakse kohustusele viia ellu rahapoliitikat asjaomase liikmesriigi üldise majanduspoliitika raamistikus – on vaja kohandada. Lisaks peavad liikmesriigi keskpanga teisesed eesmärgid järgima ja mitte mõjutama tema kohustust toetada liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu eesmärkide saavutamisele, mis on omakorda eesmärk, mis ei piira hinnastabiilsuse säilitamise eesmärki.[153]

Ülesanded

Euro kasutusele võtnud liikmesriigi keskpanga ülesanded on valdavalt kindlaks määratud aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga, arvestades selle riigi keskpanga staatust eurosüsteemi lahutamatu osana. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks tuleb seepärast liikmesriigi keskpanga põhikirja ülesandeid käsitlevaid sätteid võrrelda aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirja vastavate sätetega ning seejärel vastuolud kõrvaldada.[154] See kehtib kõikide sätete kohta, mis pärast euro kasutuselevõttu ja eurosüsteemiga lõimumist takistaksid EKPSiga seotud ülesannete täitmist, eelkõige aga nende sätete kohta, milles ei ole arvestatud EKPSi pädevust kooskõlas põhikirja IV peatükiga.

Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis käsitlevad rahapoliitikat, peavad ette nägema, et liidu rahapoliitika ülesannet tuleb täita eurosüsteemi kaudu.[155] Liikmesriigi keskpanga põhikiri võib sisaldada sätteid rahapoliitika instrumentide kohta. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks peavad need sätted olema võrreldavad aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirja sätetega ning mis tahes vastuolud tuleb kõrvaldada.

Riigi rahanduse arengu jälgimine on ülesanne, mida liikmesriigi keskpank korrapäraselt täidab, et kujundatavat rahapoliitilist seisukohta asjakohaselt hinnata. Tuginedes oma jälgimistegevusele ja nõuannete sõltumatusele, võivad liikmesriikide keskpangad esitada ka seisukohad riigi rahanduse arengu kohta, et aidata kaasa Euroopa rahaliidu nõuetekohasele toimimisele. Rahapoliitilistel eesmärkidel riigi rahanduse arengu jälgimine riigi keskpanga poolt peaks põhinema juurdepääsul kõigile asjaomastele riigi rahanduse andmetele. Seega tuleks keskpankadele tagada tingimusteta, õigeaegne ja automaatne juurdepääs kogu asjakohasele riigi rahanduse statistikale. Siiski ei tohiks keskpanga roll ulatuda kaugemale jälgimistegevusest, mis tuleneb otse või kaudselt tema rahapoliitilise mandaadi täitmisest või on sellega seotud.[156] Riigi keskpangale antud ametlik volitus hinnata prognoose ja riigi rahanduse arengut tähendab, et keskpangale on antud ülesanne eelarvepoliitikat kujundada (ja ka selle eest vastutada). See võib ohustada keskpanga rahapoliitiliste ülesannete täitmist eurosüsteemis ja tema iseseisvust.[157]

Seoses finantsturgude häirete käsitlemiseks tehtud seadusandlike algatustega on EKP rõhutanud, et euroala rahaturu riiklikes segmentides tuleb vältida mis tahes moonutusi, kuna need võivad kahjustada ühtse rahapoliitika rakendamist. Eelkõige puudutab see riigigarantiide laiendamist pankadevahelistele hoiustele.[158]

Liikmesriigid peavad tagama, et riigisisesed seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on lahendada ettevõtete ja kutsespetsialistide likviidsusprobleeme, nagu näiteks nende võlad finantseerimisasutustele, ei avaldaks turu likviidsusele negatiivset mõju. Eelkõige ei tohi sellised meetmed olla vastuolus avatud turumajanduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, kuna see võib takistada laenuvoogu, oluliselt mõjutada finantseerimisasutuste ja finantsturgude stabiilsust ning seega ka eurosüsteemi ülesannete täitmist.[159]

Liikmesriigi õigusaktide sätted, millega määratakse pangatähtede emiteerimise ainuõigus liikmesriigi keskpangale, peavad pärast euro kasutuselevõttu tunnustama EKP nõukogu ainuõigust anda aluslepingu artikli 128 lõike 1 ja põhikirja artikli 16 alusel luba europangatähtede emiteerimiseks. Õigus europangatähti emiteerida kuulub EKP-le ja liikmesriikide keskpankadele. Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis võimaldavad valitsusel avaldada mõju sellistes küsimustes nagu europangatähtede nimiväärtused, tootmine, maht ja ringlusest kõrvaldamine, tuleb samuti kas tunnistada kehtetuks või muuta neid selliselt, et nendes tunnustatakse EKP pädevust seoses europangatähtedega vastavalt aluslepingu ja põhikirja sätetele. Olenemata müntidega seotud ülesannete jaotusest liikmesriigi valitsuse ja keskpanga vahel tuleb asjakohastes sätetes tunnustada EKP õigust kiita pärast euro kasutuselevõttu heaks euromüntide emissiooni maht. Liikmesriik ei tohi käsitleda ringluses olevat sularaha oma keskpanga võlana valitsusele, kuna see ei sobiks kokku ühisraha kontseptsiooniga ning oleks vastuolus eurosüsteemi õigusliku lõimumise nõuetega.[160]

Seoses välisvaluutareservide haldamisega[161] rikub aluslepingut iga selline euro kasutusele võtnud liikmesriik, kes ei kanna enda ametlikke välisvaluutareserve[162] üle oma keskpanka. Samuti ei oleks aluslepingu artikli 127 lõike 2 kolmanda taandega kooskõlas kolmanda isiku – näiteks valitsuse või parlamendi – õigus mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid ametlike välisvaluutareservide haldamise kohta. Peale selle peab liikmesriigi keskpank eraldama EKP-le välisvaluutareserve mahus, mis on võrdeline liikmesriigi osaga EKP märgitud kapitalis. Seega ei tohi olla mingeid juriidilisi takistusi, mis ei võimaldaks liikmesriigi keskpangal oma välisvaluutareservi osa EKP-le üle kanda.

Statistika puhul tuleb tähele panna, et ehkki põhikirja artikli 34.1 alusel vastu võetud statistikaalased õigusaktid ei anna õigusi ega pane kohustusi liikmesriikidele, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, kohaldatakse põhikirja artiklit 5, mis käsitleb statistilise teabe kogumist, kõikide liikmesriikide suhtes olenemata sellest, kas nad on euro kasutusele võtnud või mitte. Seega on liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, kohustatud riigi tasandil kavandama ja võtma kõik meetmed, mida nad peavad sobivaks selleks, et koguda EKP statistikaaruandlusnõuete[163] täitmiseks vajalikku statistilist teavet ning teha statistikavaldkonnas õigeaegseid ettevalmistusi, et saada liikmesriigiks, mille rahaühik on euro.[164] Liikmesriigi õigusaktid, millega sätestatakse liikmesriigi keskpanga ja riikliku statistikaameti koostöö raamistik, peavad tagama liikmesriigi keskpanga sõltumatuse tema ülesannete täitmisel EKPSi statistikaraamistikus.[165]

Finantssätted

Põhikirja finantssätted hõlmavad eeskirju raamatupidamise[166], auditeerimise[167], kapitali märkimise[168], välisvaluutareservide ülekandmise[169] ja emissioonitulu jaotamise kohta.[170] Liikmesriigi keskpangal peab olema võimalik nendest sätetest tulenevaid kohustusi täita ning seetõttu tuleb kõik sellega vastuolus olevad sätted riigi õigusaktides kehtetuks tunnistada.

Vahetuskursipoliitika

Erandiga liikmesriigis võivad kehtida õigusaktid, milles on sätestatud, et asjaomase liikmesriigi vahetuskursipoliitika eest vastutab valitsus ja et liikmesriigi keskpangale on antud nõuandev ja/või täidesaatev funktsioon. Euro kasutuselevõtmise ajaks peavad sellised õigusaktid kajastama siiski seda, et vastutus euroala vahetuskursipoliitika eest on aluslepingu artiklite 138 ja 219 kohaselt läinud üle liidu tasandile.

Rahvusvaheline koostöö

Euro kasutuselevõtmiseks peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses põhikirja artikliga 6.1, mille kohaselt otsustab EKP EKPSi esindatuse eurosüsteemile usaldatud ülesandeid hõlmavas rahvusvahelises koostöös. Liikmesriigi õigusaktides, mis lubavad riigi keskpangal osaleda rahvusvahelistes rahaasutustes, peab olema sätestatud, et selleks on vaja EKP heakskiitu (põhikirja artikkel 6.2).

Muud sätted

Lisaks eespool käsitletud küsimustele on teatavate liikmesriikide õigusaktide sätteid vaja kohandada ka teistes valdkondades (näiteks arveldus- ja maksesüsteemid ning teabevahetus).

3 Majandusliku lähenemise seis

Selles peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade. Mõnda koguhinnangu puhul asjakohast tegurit ei ole käsitletud käesolevas, vaid 4. ja 5. peatükis (5. peatükki vt ingliskeelses täispikas versioonis).

Mis puutub vastavusse lähenemiskriteeriumidega, siis alates EKP 2020. aasta lähenemisaruandest tehtud edusammud on olnud piiratud eelkõige keeruliste majandustingimuste tõttu (tabel 3.1). Aruandes käsitletud seitsmest riigist viies on ÜTHI-inflatsioon kontrollväärtusest tunduvalt kõrgem nagu ka 2020. aastal. Alates 2020. aasta aprillist on pikaajaliste intressimäärade 12 kuu erinevused võrreldes euroalaga vähenenud veidi ühes riigis ja püsinud peaaegu muutumatuna aruandes käsitletud seitsmest riigist kolmes, kuid kolmes ülejäänud riigis on need kasvanud, ehkki küllaltki erineval määral. Pikaajaline intressimäär oli kahes riigis kontrollväärtusest kõrgem ja ühes tunduvalt kõrgem, samas kui 2020. aastal ületas kontrollväärtuse ainult üks riik. 2020. aasta juulis liitusid vahetuskursimehhanismiga (ERM II) kaks riiki (Bulgaaria ja Horvaatia). Mõne käesolevas aruandes käsitletud riigi vääringu vahetuskurss on viimase paari aasta jooksul euro suhtes tublisti kõikunud ja mõni vääring on pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 märkimisväärselt odavnenud. Enamikus riikides ei ole tehtud edusamme eelarve tasakaalustamatuse vähendamise vallas, sest majandustegevus on COVID-19 pandeemia ja selle mõju vähendamiseks võetud eelarvepoliitiliste meetmete tõttu tunduvalt aeglustunud.

2022. aasta veebruari lõpus tabas energia-, toorme-, valuuta- ja üleilmseid kapitaliturge Venemaa ja Ukraina konfliktist tingitud tugev šokk. Sellised häired avaldasid tõenäoliselt iseäranis märgatavat mõju Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele. Tõusvate energia- ja toormehindade tõttu on eelkõige veelgi kasvanud inflatsioon. Nagu on näha inflatsiooni hiljutisest arengust, on hinnasurve samuti üha laiapõhjalisem ning inflatsioon võib püsida lähikuudel kõrgel, ületades eeldatud taseme, sest sõja tõttu on toormehinnad kasvanud, hinnasurve laienenud ja tarneraskused veelgi süvenenud. Praegu on suuresti ebaselge, kui ulatuslikku mõju avaldab Venemaa ja Ukraina konflikt edaspidi vaatlusalustele riikidele ja ELi majandusele üldisemalt, ning see sõltub iseäranis sõja kestusest ja võetavatest poliitikameetmetest. Üleilmsed tarneahelad, millega EL on tihedalt lõimitud, olid juba pandeemiast tingitud pinge all ning sõda võib viia tarneahelate püsiva ümberkujundamiseni, mis mõjutab keskpikas perspektiivis majandusväljavaateid ja hinnataset. Sõjast tingitud šokk kandub olenevalt kaubandus- ja finantssidemetest, haavatavusest toormehindade kasvu suhtes ja eelneva inflatsioonitõusu tugevusest vaatlusalustele riikidele üle erineval määral.

Tabel 3.1

Ülevaade lähenemise majandusnäitajatest

Allikad: Euroopa Komisjon (Eurostat, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat) ja Euroopa Keskpankade Süsteem.
1) Keskmine aastane muutus protsentides. 2022. aasta andmed hõlmavad ajavahemikku 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini.
2) Viitab sellele, kas riigi suhtes on vähemalt osa aastast kehtinud Euroopa Liidu Nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi kohta.
3) 2022. aasta andmed hõlmavad perioodi kuni statistiliste andmete esitamise kuupäevani (25. mai 2022).
4) Protsentides SKPst. 2022. aasta andmed pärinevad Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosist.
5) Aastane muutus protsentides. Positiivne (negatiivne) näitaja viitab kallinemisele (odavnemisele) euro suhtes. 2022. aasta andmed hõlmavad ajavahemikku 1. jaanuar 2022 kuni 25. mai 2022.
6) Keskmine aastane intressimäär. 2022. aasta andmed hõlmavad ajavahemikku 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini.
7) ÜTHI-inflatsiooni ja pikaajaliste intressimäärade kontrollväärtused hõlmavad ajavahemikku 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini; valitsemissektori eelarvetasakaalu ja võla kontrollväärtustele on osutatud aluslepingu artikli 126 lõikes 2 ning neid on täpsustatud seonduvas protokollis nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta.

Pärast eelmise lähenemisaruande avaldamist 2020. aastal tabas ELi esialgu arvatust pikaajalisem COVID-19 šokk, mis põhjustas 2020. aastal majandustegevuse märkimisväärse languse, millest kõik vaatlusalused riigid taastusid jõudsalt. 2022. aasta veebruaris puhkenud Venemaa ja Ukraina konflikt on aga viimasel ajal majandustegevust pärssinud ning varjutab vähemalt 2022. aasta majandusväljavaateid. 2020. aasta märtsis alguse saanud COVID-19 pandeemia tõi aasta teises kvartalis kõigis vaatlusalustes riikides kaasa majandustegevuse suure languse. Järgnevatel kvartalitel soodustas aga majandustegevuse taastumist piirangumeetmetest loobumine ning märkimisväärsete eelarve-, usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmete võtmine, et leevendada pandeemia tekitatud majanduskahju. Hoolimata tarneraskustest taastus majandustegevus vaatlusaluses seitsmes riigis 2021. aastal jõuliselt, eelkõige tänu tugevale sisenõudlusele ja dünaamilistele arengusuundadele tööturul. Horvaatias avaldasid mõju ka tugevad ekspordinäitajad. Tööturu olukord paranes kiiresti, kui COVID-19 pandeemiaga seotud piiranguid leevendati. Sellele aitasid kaasa ka riiklikud poliitikameetmed. Selle tulemusel on tööturutingimused püsinud enamjaolt pingelised. Mõnes riigis on tehtud edusamme välismajanduse tasakaalustamatuse korrigeerimisel ja välisrahastamisest sõltuvuse vähendamisel. See on suurendanud nende riikide vastupidavust. Siiski esineb veel olulisi makromajanduslikke ja finantsprobleeme, ehkki riigiti erineval määral. Kui säärased nõrgad kohad jäävad riikides, kus SKP elaniku kohta on väiksem, asjakohase tähelepanuta, aeglustavad need tõenäoliselt pika aja vältel nende lähenemisprotsessi, muu hulgas negatiivsete väliste šokkide mõjul. Alates 2022. aasta algusest on Venemaa ja Ukraina konflikt pärssinud majandustegevust ja -väljavaateid, tuues kõrgemate energia- ja toormehindadega kaasa inflatsioonisurve. Toormehinnad on tunduvalt tõusnud ning esile on kerkinud haavatavus, mis tuleneb suurest sõltuvusest ühest riigist (näiteks Venemaalt) imporditud energiast ja mõnest muust tootmissisendist.

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga tuleb märkida, et aruandes käsitletavast seitsmest riigist viies oli 12 kuu keskmine inflatsioonimäär tunduvalt kõrgem kui 4,9% kontrollväärtus (joonis 3.1). Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris ületas inflatsioonimäär märgatavalt kontrollväärtust, samal ajal kui Horvaatias oli see kontrollväärtusest allpool ja Rootsis märkimisväärselt allpool. 2020. aasta lähenemisaruandes oli Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari inflatsioonimäär tunduvalt kõrgem tollasest kontrollväärtusest 1,8%.

Joonis 3.1

ÜTHI-inflatsioon

(keskmine aastane muutus protsentides)

Allikas: Eurostat.

Selle aruande avaldamise ajal rakendatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust üksnes Rumeenias. Kuigi neljas vaatlusaluses riigis ületas eelarvepuudujääk 2021. aastal kontrollväärtuse, ei alustatud uusi ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusi. COVID-19 kriisi tagajärjel suurenes eelarvepuudujääk kõigis riikides 2020. aastal järsult ja püsis 2021. aastal suur (v.a Rootsis). Eelarvepositsioon paranes 2021. aastal võrreldes eelneva aastaga kõikides riikides peale Bulgaaria ja Tšehhi. Siiski ületas eelarvepuudujääk neljas vaatlusaluses riigis 2021. aastal 3% kontrollväärtuse, kusjuures suurim puudujääk oli Rumeenias ja Ungaris, vastavalt 7,1% ja 6,8% SKPst (joonis 3.2). Kontrollväärtus ületati ka Bulgaarias ja Tšehhis, kus eelarvepuudujääk oli vastavalt 4,1% ja 5,9% SKPst. 2022. aastal peaks eelarvepuudujäägi ja SKP suhe Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevadprognoosi kohaselt neljas riigis paranema ning eeldatavasti jääb see 3% kontrollväärtusest kõrgemaks kõigis riikides peale Horvaatia ja Rootsi. 2023. aastal oodatakse eelarvepositsiooni jätkuvat paranemist kuues riigis, kuid eeldatavasti ületab see jätkuvalt kontrollväärtuse Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris. Mis puudutab võlakriteeriumi, siis Bulgaarias ja Rootsis oli võla suhtarv 2021. aastal vastavalt 25,1% ja 36,7% SKPst (joonis 3.3). Tšehhis, Poolas ja Rumeenias oli võla suhtarv 40–60% SKPst.

Nagu ka 2019. aasta lähenemisaruandes, olid Horvaatia ja Ungari ainsad riigid, mille valitsemissektori võla suhe SKPsse ületas 2021. aastal 60% kontrollväärtust. Mõlemas riigis vähenes võla suhtarv ajavahemikus 2014–2019 ja lähenes kuni 2019. aasta lõpuni rahuldava tempoga tasemele 60% SKPst. COVID-19 pandeemia tõttu tõusis mõlema riigi võla suhtarv 2020. aastal ligikaudu 15 protsendipunkti võrra SKPst, enne kui 2021. aastal taas langes. Valitsemissektori võla jätkusuutlikkuse hindamine keskpikas perspektiivis on iseäranis oluline, arvestades seda, et stabiilsuse ja kasvu pakti üldist vabastusklauslit on kohaldatud kolmel järjestikusel aastal, st aastatel 2020, 2021 ja 2022. Lisaks peaks see kehtima ka 2023. aastal. Euroopa Komisjon jõudis 2022. aasta mais järeldusele, et valitsemissektori eelarvepuudujäägi kriteeriumi ei täitnud 2021. aasta tulemuste põhjal Bulgaaria, Tšehhi ja Ungari ning 2022. aasta kavandatud eelarvepuudujäägi põhjal Poola. Võlakriteerium jäi täitmata Ungaril.

Võttes aga arvesse suurt ebakindlust, mille on tekitanud COVID-19 pandeemia erakordne makromajanduslik ja eelarvemõju ning Venemaa sissetung Ukrainasse, ei teinud komisjon praeguses etapis ettepanekut uute ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste algatamiseks. Siiski teatas komisjon, et 2022. aasta sügisel hinnatakse uuesti vastavate menetluste algatamise asjakohasust. Rumeeniale kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, mis algatati 2020. aasta aprillis ning peatati, lähtudes eeldusest, et 2021. aastal saavutatakse nõutav valitsemissektori nominaalse eelarvepuudujäägi eesmärk ja kohandatakse eelarvet.

Joonis 3.2

Valitsemissektori eelarve ülejääk (+) või puudujääk (–)

(protsentides SKPst)

Allikas: Eurostat.
Märkus. Võrreldes 2020. aasta lähenemisaruandega on 2019. aasta andmeid mõnevõrra korrigeeritud.

Joonis 3.3

Valitsemissektori võlg

(protsentides SKPst)

Allikas: Eurostat.
Märkus. Võrreldes 2020. aasta lähenemisaruandega on 2019. aasta andmeid mõnevõrra korrigeeritud.

Seoses vahetuskursi kriteeriumiga otsustasid ERM II osalised 10. juulil 2020 vastastikusel kokkuleppel, et vahetuskursimehhanismi ERM II lisatakse Bulgaaria leev ja Horvaatia kuna, ning need kaks valuutat osalesid seega ERM IIs valdava osa jooksul kaheaastasest vaatlusperioodist, mis kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Bulgaaria leev lisati ERM II keskkursiga 1,95583 leevi euro kohta, samal ajal kui Horvaatia kuna keskkurss oli 7,53450 kuna euro kohta.[171] Mõlema vääringu standardne kõikumisvahemik on ±15%. Bulgaaria ühines vahetuskursimehhanismiga, säilitades ühepoolse kohustusena olemasoleva valuutakomitee süsteemi, koormamata EKPd lisakohustustega. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines Bulgaaria ja Horvaatia ametiasutuste võetud mitmesugustel poliitilistel kohustustel (millest osa oli juba täidetud, kui nende vääringud lisati ERM II – „ühinemiseelsed kohustused“), mille eesmärk on saavutada euro kasutuselevõtmise ajaks suurel määral jätkusuutlik majanduslik lähenemine. EKP ja Euroopa Komisjon on jälginud nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud. Horvaatia puhul on kõik ERM II ühinemisjärgsete kohustustega seotud tulemused saavutatud, samal ajal kui Bulgaarias liigutakse üldjoontes nende saavutamise poole. Selleks et kõrvaldada Horvaatias rahapesuvastase võitluse valdkonnas allesjäänud puudused, mis on loetletud Euroopa Nõukogu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid hindava eksperdikomitee (MONEYVAL) hiljutises aruandes, tuleb aga teha edasisi edusamme. Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul ei esinenud Bulgaaria leevi kõrvalekaldeid keskkursist, kuid Horvaatia kuna kõikus väiksel määral ja püsis keskkursi lähedal. Alates Horvaatia kuna liitumisest ERM IIga 2020. aasta juulis ja terve vaatlusperioodi jooksul on selle suurim keskkursist kõrgemale jääv kõrvalekalle olnud 1,0%, samal ajal kui suurim allapoole jääv kõrvalekalle on olnud 0,8%. Need kõrvalekalded on ERM II standardsest kõikumisvahemikust tunduvalt väiksemad. Mis puudutab ERM IIs mitteosalevaid vääringuid, siis Rumeenia leu kõikus väga vähe, kuid ülejäänud vääringute kõikumine oli vaatlusperioodil enamjaolt suhteliselt suur.

Joonis 3.4

Riikide vääringute ja euro kahepoolsed vahetuskursid

(indeks: 2020. aasta mai keskmine = 100; päevased andmed; 26. mai 2020 kuni 25. mai 2022)

Allikas: EKP.
Märkus. Ülespoole (allapoole) liikumine näitab vääringu kallinemist (odavnemist).

Mis puudutab pikaajaliste intressimäärade lähenemist, siis seitsmest vaatlusalusest riigist olid kahes pikaajalised intressimäärad kõrgemal 2,6% kontrollväärtusest. Ühes riigis ületas pikaajaline intressimäär tunduvalt kontrollväärtuse (joonis 3.5). Intressimäärad olid üle kontrollväärtuse Poolas ja Ungaris ning märgatavalt kõrgemal Rumeenias. Väikseimad väärtused – kõik alla 1% – esinesid Bulgaarias, Horvaatias ja Rootsis. Seevastu 2020. aasta lähenemisaruandes ületas pikaajaline intressimäär kontrollväärtuse, mis oli tol ajal 2,9%, vaid Rumeenias.

Joonis 3.5

Pikaajalised intressimäärad

(aasta keskmised protsentides)

Allikad: Eurostat ja EKP.

Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on esmatähtis tegur jätkusuutlikkus. Saavutatud lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Majandus- ja rahaliidu esimese kümnendi jooksul selgus, et nõrgad majandusalused, riikide liiga leebe makromajanduslik kurss ja ebapiisav statistikaalane suutlikkus ning ülemäära optimistlikud ootused reaalsete sissetulekute lähenemise suhtes ei ohusta mitte üksnes asjaomaseid riike, vaid ka euroala kui terviku tõrgeteta toimimist. Teisel kümnendil sai selgeks, et majanduslik lähenemine võib olla keeruline ja aeganõudev, kui esialgne makromajanduslik tasakaalustamatus on suur, kohandamis- ja reformiprotsessid keerukad ja vastupidavus negatiivsetele šokkidele väike. Arvuliste lähenemiskriteeriumide täitmine teatud hetkel ei taga iseenesest edukat euroala liikmesust. Seetõttu peaksid euroalaga ühinevad riigid tõendama oma lähenemisprotsessi kestlikkust ning suutlikkust täita olemasolevaid kohustusi ja tulla toime raskustega, mis euro kasutuselevõtuga kaasnevad, võttes arvesse, et majandus- ja rahaliidu riskijagamismehhanismid on puudulikud. See on nii iga riigi enda kui ka euroala huvides.

Paljudes vaatlusalustes riikides on jätkusuutliku lähenemise tagamiseks vaja teha püsivaid poliitikakohandusi. Jätkusuutliku lähenemise eeltingimus on makromajanduslik stabiilsus, toetav ärikeskkond tõhusate majandusstruktuuride ja riigiasutustega ning eelkõige range eelarvepoliitika. Makromajanduslike šokkidega toimetulekuks on oluline toote- ja tööturgude suur paindlikkus. Riigis peab valitsema stabiilsuse kultuur koos hästi kinnistunud inflatsiooniootustega, mis aitavad saavutada stabiilsete hindade keskkonda. Vaja on tingimusi, mis soodustavad kapitali ja tööjõu tõhusat kasutamist majanduses, et suurendada koguteguritootlikkust ja edendada pikaajalist majanduskasvu. Vaja on tugevat majanduslikku lõimumist euroalaga, et tekiks majandustsüklite sünkroniseerumine. Peale selle peavad olema tagatud sobivad makrotasandi usaldatavusjärelevalve meetmed, et vältida makromajandusliku ja finantstasakaalustamatuse süvenemist, näiteks ülemäärast varahindade kasvu ning sotsiaalselt kulukaid laenutegevuse järskude tõusude ja languste tsükleid. Samuti peab olema kehtestatud asjakohane finantsasutuste järelevalve raamistik. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames Euroopa Komisjoni süvaanalüüsi läbivate riikide puhul on oluline, et nad käsitleksid oma majanduses valitsevat tasakaalustamatust. Veel üks tähtis tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast on institutsioonilise keskkonna tugevus, muu hulgas riigi võime rakendada majanduse kohandamise ja kindla struktuuripoliitikaga seotud meetmeid. Taasterahastut „Next Generation EU“ käsitlev pakett on ainulaadne võimalus kiirendada euroalal lähenemisprotsessi ning selle edu saab tagada kiire ja tõhusa rakendamisega.

3.1 Hinnastabiilsuse kriteerium

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga oli 2022. aasta aprillis vaatlusalusest seitsmest riigist viies 12 kuu keskmine inflatsioonimäär tunduvalt kõrgem kui 4,9% kontrollväärtus. Pärast COVID-19 pandeemia puhkemist aeglustus inflatsioon 2020. aastal euroalal märgatavalt, kuid tegi 2021. aastal läbi järsu kasvu, mis oli suuresti tingitud baasefektist, energiahindade kiirest tõusust eelkõige 2021. aasta lõpus, pandeemia tõttu tekkinud tarneraskustest ja üleilmse kaupade nõudluse jõulisest kasvust. Inflatsioon on järginud pärast eelmise lähenemisaruande avaldamist enamikus vaatlusalustes riikides sarnast mustrit, kuid 2021. aasta maist 2022. aasta aprillini oli see kõrgem Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris, mis osutas nii toiduainete ja energia hinnatõusule kui ka pingetele tööturul. Selle taustal ületasid inflatsioonimäärad nendes viies riigis tunduvalt kontrollväärtuse, kuid olid Horvaatias sellest madalamad ning Rootsis tunduvalt madalamad. Alates 2022. aasta algusest on Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt kasvatanud inflatsioonisurvet, kergitades energia- ja toormehindu ning survestades veelgi juba niigi pingul tarneahelaid. Selle tagajärjel kasvas inflatsioon kõigis vaatlusalustes riikides 2022. aasta alguses veelgi, ehkki erineval määral.

Viimase kümne aasta jooksul on nii inflatsiooni keskmine määr kui ka volatiilsus olnud vaatlusalustes riikides vägagi erinev (joonis 3.6). Sellel ajavahemikul oli Rumeenia ja Ungari keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär üle 2,0%. Tšehhis oli keskmine inflatsioonimäär 2,0% ja Poolas veidi väiksem. Bulgaarias, Horvaatias ja Rootsis on keskmine inflatsioonimäär olnud 1,0% juures. Inflatsioon on sel perioodil kõikunud kõigis vaatlusalustes riikides, v.a Rootsis, küllaltki laias vahemikus. Riikides, mille inflatsioonierinevused on euroalaga võrreldes positiivsed, on viimasel aastakümnel lähenemise vallas tehtud edusammud olnud piiratud. Samas olid inflatsioonierinevuste muutused võrreldes euroalaga vaatlusperioodil 2020. aasta maist kuni 2022. aasta aprillini vaatlusalustes riikides ebaühtlased.

Joonis 3.6

ÜTHI pikaajalised arengusuunad ja väljavaade

(aastane muutus protsentides)

Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni majanduse ja rahapoliitika peadirektoraat ning EKP.
Märkus. Katkematud jooned osutavad ÜTHI kuisele muutusele protsentides. Varjutatud alal on esitatud Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosi andmed aastase ÜTHI-inflatsiooni kohta.

Pikemaajalises hindade arengus kajastus paljude riikide heitlikum makromajanduslik keskkond. Kui viimasele kümnendile tagasi vaadata, siis vaatlusaluste riikide hindade arengus esinenud lahknevused kajastasid 2012. aastal osaliselt majanduskasvu taastumise erinevat kiirust ja reguleeritud hindadega seotud riigipõhiseid meetmeid, mis olid tingitud järsust majanduslangusest tol aastal. 2013. aastal hakkas aga inflatsioon kõigis vaatlusalustes riikides pidurduma; selle määr jõudis ajalooliselt madalale ja sageli isegi negatiivsele tasemele. Selles ulatuslikus muutuses kajastusid peamiselt üleilmsete toormehindade areng, väike väline inflatsioonisurve ja jätkuvalt kasutamata tootmisvõimsus mõnes riigis. Üleilmsete toormehindade arengul on olnud iseäranis tugev mõju Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majandusele, arvestades suhteliselt suurt energia- ja toiduainehindade osakaalu nende ÜTHI-korvides. Mõnes vaatlusaluses riigis survestasid inflatsioonimäära langema ka reguleeritud hindade ja kaudsete maksude alandamine või nominaalse efektiivse vahetuskursi tugevnemine. Eeltoodut arvesse võttes leevendati tublisti rahapoliitilisi tingimusi. Alates 2017. aastast kiirenes inflatsioon märkimisväärselt majandusaktiivsuse suurenemise, tugeva sisenõudluse ning tõusvate energia- ja toormehindade tõttu, mis viis mõnes vaatlusaluses riigis rahapoliitilise kursi karmistamiseni. Hoolimata välistest raskustest ja madalamatest energiahindadest püsis inflatsioon 2019. aastal ja 2020. aasta alguses jätkuvalt kiire enamikus aruandes käsitletud riikides. Selle põhjused olid jõuline sisenõudlus, üha pingelisemad tööturutingimused ja toiduainehinnad. 2020. aasta märtsis puhkenud COVID-19 pandeemia tõi aasta teises kvartalis kõigis vaatlusalustes riikides kaasa majandustegevuse suure languse. Inflatsioon aeglustus mõnes riigis märkimisväärselt, kuid püsis teistes iseäranis visalt, kajastades nii toiduainete ja teenuste kõrgemaid hindu kui ka pingeid tööturul. Järgnevat majandustegevuse taastumist soodustasid aga piirangumeetmete leevendamine ning märkimisväärsed riiklikud eelarve, usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmed, millega hüvitati COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Selles kontekstis kasvas inflatsioon 2021. aastal kõigis vaatlusalustes riikides märgatavalt, mida tõukas suuresti tagant energiahindade järsk tõus eelkõige 2021. aasta lõpus ning pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus, mis tekkis pandeemia ja makromajanduslike poliitikameetmete tõttu. Alates 2022. aasta algusest on Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt kasvatanud inflatsioonisurvet. Mitu keskpanka tõstis 2021. aasta jooksul ja 2022. aasta alguses mitmel korral olulisel määral oma baasintressimäärasid.

Eelduste kohaselt püsib inflatsioon tulevastel kvartalitel kiire, enne kui hakkab prognoosiperioodi jooksul kõigis vaatlusalustes riikides järk-järgult langema. Praegust olukorda arvestades on aga prognoosid küllaltki ebakindlad. Suuremas osas vaatlusalustes riikides valmistab muret inflatsiooni lähenemise jätkusuutlikkus pikema aja vältel. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosi kohaselt kasvab inflatsioon 2022. aastal eeldatavasti kõigis vaatlusalustes riikides märgatavalt, kuid langeb 2023. aastal tänu madalamatele energia- ja toormehindadele ning tarneraskuste leevenemisele. Inflatsioon peaks siiski jääma prognoosiperioodil Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris kiireks ning ületama Horvaatias ja Rootsis olulisel määral 2,0%. Kõigis vaatlusalustes riikides mõjutavad inflatsiooniväljavaadet tõusuriskid, sest Venemaa ja Ukraina konfliktist tulenev inflatsioonisurve võib kesta varem eeldatust kauem ning suurendada ka palgakasvu ja inflatsiooniootusi. Kuna SKP elaniku kohta ja hinnatasemed on kõigis siin käsitletud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides endiselt madalamad kui euroalal, on kaugemat tulevikku silmas pidades tõenäoline, et järelejõudmisprotsessi käigus muutuvad inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, välja arvatud juhul, kui nominaalse vahetuskursi kallinemine avaldab sellele vastupidist mõju.

Jätkusuutlikku hinnastabiilsust soodustava keskkonna tekkimise eelduseks käesolevas aruandes käsitletud riikides on stabiilsusele suunatud majanduspoliitika, struktuurireformid ja finantsstabiilsust tagavad meetmed. Hinnastabiilsust toetava keskkonna loomine või säilitamine sõltub otsustavalt edasiste struktuurireformide elluviimisest ja tööturu toimimisest. Oluliseks teguriks on edaspidi see, kuidas palgad reageerivad kiirele inflatsioonile, kajastavad tööviljakuse kasvu ning võtavad arvesse tööturutingimusi ja konkureerivate riikide arengut (joonis 3.7). Reforme on vaja jätkata töö- ja tooteturgude toimimise edasiseks parandamiseks ning majanduse ja tööhõive kasvu toetavate tingimuste säilitamiseks. Selleks on väga tähtis, et riigid võtaksid tõhusamat juhtimist toetavaid meetmeid ja parandaksid veelgi institutsioonide kvaliteeti. Arvestades et rahapoliitilist mänguruumi on vähe, eelkõige kahes ERM II kuuluvas riigis, on äärmiselt tähtis, et muud poliitikavaldkonnad toetaksid nende riikide majanduse võimet säilitada hinnastabiilsus, tulla toime riigile eriomaste šokkidega ning vältida makromajandusliku tasakaalustamatuse süvenemist. Finantssektori ja järelevalvemeetmete eesmärk peaks olema veelgi suurema finantsstabiilsuse tagamine. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust suurendada, peaksid riikide pädevad asutused edaspidigi täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Joonis 3.7

ÜTHI ja nominaalse tööjõu ühikukulu kumulatiivne kasv 2012–2021

(protsendipunktides)

Allikas: Eurostat.
Märkus. Joonisel on näidatud y-teljel tööjõu ühikukulu kumulatiivne kasv ja x-teljel ÜTHI kumulatiivne kasv. Katkematu joon tähistab poolitajat. ÜTHI kasvu arvutatakse igakuiste andmete ja aasta keskmise põhjal. Sinine täpp tähistab euroala koondnäitajat, kollased täpid on seitse vaatlusalust riiki (märgistatud) ja oranžid täpid ülejäänud liikmesriigid (märgistamata).

3.2 Valitsemissektori eelarvepositsiooni kriteerium

Selle aruande avaldamise ajal rakendatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust üksnes Rumeenias. Rumeenia eelarvepuudujääk ületas 2019. aastal kontrollväärtuse 3% SKPst ning 2020. aasta aprillis algatati ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Menetlus on peatatud, sest 2021. aastal saavutati nõutav valitsemissektori nominaalse eelarvepuudujäägi eesmärk ja kohandati eelarvet. Ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaeg on 2024. aasta. Eelarvepuudujäägi ja SKP suhtarv ületas 2021. aastal kontrollväärtuse neljas riigis. Puudujääk ületas kontrollväärtuse märgatavalt Bulgaarias ja Tšehhis, kus see oli vastavalt 4,1% ja 5,9% SKPst, ning oli olulisel määral kõrgem Rumeenias ja Ungaris, tõustes vastavalt 7,1% ja 6,8%ni SKPst. Horvaatias jäi puudujääk veidi alla kontrollväärtuse (2,9% SKPst) ja Poolas oli tunduvalt madalam (1,9% SKPst). Rootsi, mille eelarvepuudujääk oli 0,2% SKPst, püsis tasakaalus eelarve saavutamisele lähedal.

Eelarvetasakaal oli 2021. aastal kõigis käesolevas aruandes käsitletud riikides COVID-19 pandeemia ja sellega seoses võetud eelarvepoliitiliste meetmete majandusliku mõju tõttu allpool 2019. aasta taset. 2020. aastal halvenes eelarvepositsioon kõigis riikides, sest majandustegevus aeglustus COVID-19 kriisi tõttu märkimisväärselt ja selle mõju leevendamiseks võeti eelarvepoliitilisi meetmeid. Eelarvepuudujäägi ja SKP suhe ületas 2019. aastal 3% kontrollväärtuse üksnes Rumeenias, kuid 2020. aastal tõusis see nimetatud tasemest kõrgemale kuues riigis. Eelarvepositsioon paranes 2021. aastal kõikides riikides peale Bulgaaria ja Tšehhi, kui riikide majandus taastus ja osa eelarvepoliitilistest toetusmeetmetest tühistati. Olukorra edasine halvenemine on Bulgaarias seotud jooksvate kulude jõulise kasvu ja Tšehhis üksikisiku tulumaksu reformiga.

Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt jääb 2022. aastal eelarvepuudujäägi ja SKP suhe allapoole 3% kontrollväärtust ainult Horvaatias ja Rootsis. Tänu majanduse edasisele elavnemisele ja enamiku eelarvepoliitiliste toetusmeetmete tühistamisele prognoositakse neljas riigis valitsemissektori eelarvetasakaalu paranemist. Kuigi eelduste kohaselt jääb see Horvaatias ja Rootsis alla 3% kontrollväärtuse, peaks see püsima Bulgaarias ja Poolas kontrollväärtusest kõrgemal, Tšehhis ja Ungaris tunduvalt kõrgemal ning Rumeenias olulisel määral kõrgemal.

Võla suhtarv oli 2021. aastal Horvaatias ja Ungaris kõrgem kui 60% SKPst, kuid teistes vaatlusalustes riikides oli võlatase kontrollväärtusest madalam või tunduvalt madalam (tabel 3.1 ja joonis 3.3). Valitsemissektori võla suhe SKPsse ületas 2021. aastal 2019. aasta taseme kõigis vaatlusalustes riikides, eelkõige COVID-19 kriisi tõttu. Võla suhtarv kasvas 13,5 protsendipunkti võrra SKPst Rumeenias, 11,8 protsendipunkti võrra Tšehhis, 11,3 protsendipunkti võrra Ungaris, 8,7 protsendipunkti võrra Horvaatias, 8,2 protsendipunkti võrra Poolas, 5,1 protsendipunkti võrra Bulgaarias ja 1,8 protsendipunkti võrra Rootsis. Pikemas plaanis – 2012. aastast 2021. aastani – tõusis valitsemissektori võla suhe SKPsse järsult Rumeenias (11,7 protsendipunkti) ja Horvaatias (10,4 protsendipunkti) ning kasvas olulisel määral Bulgaarias (8,5 protsendipunkti), kuid ülejäänud riikides suhtarv vähenes.

Euroopa Komisjon prognoosib 2022. aastal võla ja SKP suhte tõusu kolmes riigis. Eelduste kohaselt langeb võla suhtarv neljas riigis, kuid Bulgaarias ja Tšehhis prognoositakse mõõdukat ja Rumeenias märgatavat tõusu. Komisjoni prognoosi kohaselt püsib võla suhtarv 2022. aastal allpool või märkimisväärselt allpool 60% kontrollväärtust kõigis riikides peale Horvaatia ja Ungari.

Kuigi Euroopa Komisjon hinnangul ei täitnud mitu riiki 2021. aastal eelarvepuudujäägi ja võla kriteeriumi, otsustati uusi ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusi mitte algatada. 23. mail 2022 avaldas Euroopa Komisjon aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruande, mis põhines Eurostati 22. aprillil 2021 kinnitatud andmetel.[172] Komisjon leidis, et 2021. aastal ületas eelarvepuudujääk kontrollväärtuse 3% SKPst tunduvalt Bulgaarias, Tšehhis ja Ungaris. Lisaks leidis komisjon, et Poola 2022. aasta kavandatav puudujääk oli kontrollväärtusest märgatavalt suurem. Kontrollväärtuse ületamist peeti aluslepingu tähenduses erandlikuks kõigis vaatlusalustes riikides ning Tšehhi, Ungari ja Poola puhul eeldati, et see ei ole ajutine. Kokkuvõttes leiti analüüsis, et eelarvepuudujäägi kriteeriumit ei täitnud Bulgaaria, Tšehhi, Ungari ja Poola. Lisaks leidis Euroopa Komisjon, et valitsemissektori koguvõlg ületas 2021. aasta lõpus kontrollväärtuse 60% SKPst Horvaatias ja Ungaris ning neist kahest riigist järgis võla vähendamise sihttaset üksnes Horvaatia. Seega jõuti komisjoni analüüsis järeldusele, et võla kriteeriumit ei täitnud Ungari. Siiski ei olnud komisjoni arvates praegustes erandlikes majandustingimustes võla vähendamise sihttaseme järgimise vajadus põhjendatud, sest see tähendaks liiga järsku ja varast eelarve kohandamist, mis võib ohustada majanduskasvu. Samuti rõhutati komisjoni aruandes, et COVID-19 pandeemia avaldas jätkuvalt erakordset makromajanduslikku ja eelarvemõju, mis põhjustas koos Venemaa sissetungiga Ukrainasse äärmiselt suurt ebakindlust, muu hulgas üksikasjaliku eelarve kohandamise kava kujundamisel. Lisaks aktiveeriti pandeemia ja sellega seotud suure majanduslanguse tõttu stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel ning nõukogu võttis 20. juulil 2020 vastu soovitused, mille kohaselt kõik liikmesriigid peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et tulla COVID-19 pandeemiaga tulemuslikult toime ning toetada majandust ja selle edasist taastumist. Seega teatas komisjon oma 23. mai 2022. aasta teatises[173], et uute ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste algatamiseks ei tehta praeguses etapis ettepanekut, kuid 2022. aasta sügisel hinnatakse uuesti vastavate menetluste algatamise asjakohasust.

Eelarvepoliitika peaks paindlikult reageerima muutuvale pandeemiaolukorrale ning tulevikule mõeldes ja geopoliitilist olukorda arvestades on väga oluline, et käesolevas aruandes käsitletud riigid saavutaksid ja/või säilitaksid tugeva ja jätkusuutliku eelarvepositsiooni. Rumeenia, millele kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, peaks tagama stabiilsuse ja kasvu pakti normidele vastavuse ning kõrvaldama ülemäärase puudujäägi 2024. aastaks. Ülejäänud riigid peaksid taastama oma eelarvepositsiooni tasemel, mis jääb alla 3% kontrollväärtuse, niipea kui pandeemiaolukord seda võimaldab, ja looma vajalikud puhvrid, et automaatsed tasakaalustusmehhanismid saaksid toimida. Lisaks peaksid Horvaatia ja Ungari, mille valitsemissektori võla suhe SKPsse ületab kontrollväärtust, kindlustama selle näitaja piisavalt kiire kahanemise tagamaks, et tulevaste languste korral oleks olemas eelarvepuhvrid. Valitsemissektori võla jätkusuutlikkuse hindamine keskpikas perspektiivis on iseäranis oluline, arvestades seda, et stabiilsuse ja kasvu pakti üldist vabastusklauslit on kohaldatud kolmel järjestikusel aastal, st aastatel 2020, 2021 ja 2022. See peaks kehtima ka 2023. aastal. Lisaks on komisjon andnud 2023. aastaks suunised ELi eelarvepoliitika kohta, mis on suuresti kvalitatiivsed ning erinevad arvulistest eelarvereeglitest, mida stabiilsuse ja kasvu pakt tavapäraselt hõlmab. See osutab ka majanduse juhtimise raamistiku käimasolevale läbivaatamisele, mille tulemusel võidakse stabiilsuse ja kasvu pakti uuendada. Kuna arvulised eelarve kohandamise nõuded puuduvad, peaks riigi rahanduse keskpika perioodi jätkusuutlikkuse hindamisel rõhutama eelkõige riikide võimet parandada eelarve tasakaalustamatust. Eelarvet jätkuvalt konsolideerides on üldjuhul lihtsam tulla toime negatiivsete demograafiliste muutustega seotud eelarveprobleemidega. Riikide tugevad eelarveraamistikud, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu eeskirjadega ja mida rakendatakse tulemuslikult, peaksid toetama eelarve konsolideerimist ja piirama riiklike kulutuste suurendamist ning ühtlasi aitama ära hoida makromajandusliku tasakaalustamatuse taasteket. Üldiselt peaksid eelarvestrateegiad olema kooskõlas laiahaardeliste struktuurireformidega, et suurendada potentsiaalset kasvu ja tööhõivet. Taasterahastu „Next Generation EU“ programmi tuleb tõhusalt rakendada, et toetada taastumist ja kohaneda toimuvate struktuurimuutustega.[174]

3.3 Vahetuskursi kriteerium

Selle aruande avaldamise ajal osalevad ERM IIs Bulgaaria leev ja Horvaatia kuna. Ülejäänud vaatlusaluste riikide vääringutele kohaldatakse erinevaid vahetuskursisüsteeme.

10. juulil 2020 otsustasid ERM II osalised vastastikusel kokkuleppel, et vahetuskursimehhanismi ERM II lisatakse Bulgaaria leev, ning see osales seega ERM IIs valdava osa jooksul kaheaastasest vaatlusperioodist, mis kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Bulgaaria leev lisati ERM II keskkursiga 1,95583 leevi euro kohta ning standardse kõikumisvahemikuga ±15%. Bulgaaria ühines vahetuskursimehhanismiga, säilitades ühepoolse kohustusena olemasoleva valuutakomitee süsteemi, koormamata EKPd lisakohustustega. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines Bulgaaria ametiasutuste võetud mitmesugustel poliitilistel kohustustel (millest osa oli juba täidetud, kui leev ERM II lisati), mille eesmärk on saavutada euro kasutuselevõtmise ajaks suurel määral jätkusuutlik majanduslik lähenemine. EKP ja Euroopa Komisjon on jälginud nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud. Vaatlusperioodi jooksul ei esinenud leevi kõrvalekaldeid keskkursist.

10. juulil 2020 otsustasid ERM II osalised vastastikusel kokkuleppel, et vahetuskursimehhanismi ERM II lisatakse Horvaatia kuna, ning see osales seega ERM IIs valdava osa jooksul kaheaastasest vaatlusperioodist, mis kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Horvaatia kuna lisati ERM II keskkursiga 7,53450 kuna euro kohta ning standardse kõikumisvahemikuga ±15%. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines Horvaatia ametiasutuste võetud mitmesugustel poliitilistel kohustustel (millest osa oli juba täidetud, kui kuna ERM II lisati), mille eesmärk on saavutada euro kasutuselevõtmise ajaks suurel määral jätkusuutlik majanduslik lähenemine. EKP ja Euroopa Komisjon on jälginud nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud. Hoolimata sellest, et kõik ERM IIga ühinemise järgsete kohustustega seotud tulemused on saavutatud, tuleb teha edasisi edusamme, et käsitleda rahapesuvastase võitluse valdkonnas allesjäänud puudusi, mis on loetletud Euroopa Nõukogu eksperdikomitee MONEYVAL hiljutises aruandes. Horvaatia kuna kõikus vaatlusperioodil väiksel määral ja püsis keskkursi lähedal. Kõrvalekalded keskkursist olid ERM II standardsest kõikumisvahemikust tunduvalt väiksemad.

ERM IIs mitteosalevate vääringutega kaubeldi paindliku vahetuskursi või juhitava ujuvkursi süsteemis ning vahetuskurss oli seejuures enamikus riikides küllaltki kõikuv. Rumeenia leu, millega kaubeldi juhitava ujuvkursi süsteemis, kõikus väga vähesel määral, kuid ülejäänud ERM IIs mitteosalevate vääringutega kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis ja nende vahetuskurss kõikus suhteliselt suurel määral.

3.4 Pikaajalise intressimäära kriteerium

Vaatlusperioodil olid seitsmest vaatlusalusest riigist kahes keskmised pikaajalised intressimäärad üle 2,6% kontrollväärtuse ja ühes riigis ületasid need seda vaid väga väikesel määral. Madalaima keskmise pikaajalise intressimääraga riigid olid Rootsi, Bulgaaria ja Horvaatia (vastavalt 0,4%, 0,5% ja 0,8%). Tšehhis oli keskmine pikaajaline intressimäär kontrollväärtusest veidi madalam (2,5%), samal ajal kui Poolas ja Ungaris oli see kõrgem (vastavalt 3,0% ja 4,1%). Rumeenias oli aga keskmine intressimäär 4,7% ehk tunduvalt kõrgem kui 2,6% kontrollväärtus. Alates 2021. aasta viimasest kvartalist tõusid 12 kuu keskmised pikaajalised intressimäärad suurenenud inflatsioonisurve ning Venemaa ja Ukraina konflikti mõju tõttu peaaegu kõigis riikides märgatavalt. Pikaajaliste intressimäärade edaspidist dünaamikat on küllaltki keeruline mõõta, arvestades suurt ebakindlust seoses esialgse šoki kestuse ning selle mõjuga hindade muutusele ja majandustegevusele.

Alates 2020. aasta lähenemisaruandest on pikaajaliste intressimäärade ja euroala keskmise vahe suurenenud kõigis vaatlusalustes riikides. See on tingitud pandeemia mõjust eelarve- ja rahapoliitikale ning mõne riigi tsüklilisest positsioonist võrreldes euroalaga, majandustegevuse kiiremast taastumisest ja tugevamast hinnatõususurvest. Pikaajaliste intressimäärade erinevused on aga vaatlusalustes riikides endiselt vägagi ebaühtlased. See osutab nii erinevustele riikide tsüklilises positsioonis kui ka finantsturgude hinnangule nende väliste ja sisemiste haavatavuste kohta, sealhulgas eelarve tulemuslikkuse arengu ja jätkusuutliku lähenemise väljavaadete kohta. 2022. aasta aprillis oli pikaajaline intressimäär Rootsis ja Bulgaarias euroala tasemest vastavalt 10 ja 20 baaspunkti kõrgem. Rootsi on arenenud majandusega riik, mille finantssüsteem on euroalaga tihedalt lõimunud. Bulgaarias on aga pangandussüsteem valdavalt euroalal tegutsevate pankade omandis ja keskpank kasutab valuutakomitee süsteemi, mis de facto impordib euroala rahapoliitilisi tingimusi. Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris kasvasid intressimäära erinevused vaatlusperioodil kõige rohkem ning jäid 170–350 baaspunkti vahemikku. Vaatlusaluste riikide seas oli intressimäära erinevus kõige suurem Ungaris ja Rumeenias: mõlemas oli see vaatlusperioodi lõpus 520 baaspunkti.

3.5 Muud olulised tegurid

Euroopa Komisjoni hinnangul tegi enamik vaatlusaluseid riike edusamme tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks majanduses, kuni see paranduste tegemise protsess COVID-19 šoki tõttu katkes. Oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes osutab Euroopa Komisjon eelkõige sellele, et 2021. aasta soodsates makromajanduslikes tingimustes on valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenenud. Euroopa Komisjon jõudis järeldusele, et põhjalik analüüs oli õigustatud Horvaatias, Rumeenias ja Rootsis. Horvaatia puhul leidis komisjon, et tasakaalustamatus seoses era- ja valitsemissektori ning välisvõla kõrge tasemega olukorras, kus potentsiaalne majanduskasv on aeglane, vähenes 2021. aastal jätkuvalt ning pandeemiaeelsed soodsad arengusuunad taastusid. Rumeenia puhul leidis komisjon, et riik oli COVID-19 kriisi alguses haavatav seoses kasvava jooksevkonto puudujäägi, välispositsiooni halvenemise ja kulukonkurentsivõime märgatava vähenemisega. COVID-19 kriisi tõttu on valitsemissektori võlg kasvanud, ehkki madalalt tasemelt. Rootsi puhul leidis komisjon, et riik oli COVID-19 kriisi alguses haavatav seoses eluasemete väärtuse ülehindamisest tulenevate riskide ning kodumajapidamiste suure ja pidevalt kasvava võlakoormusega. COVID-19 kriisi tõttu on erasektori võla määr, eluasemehinnad ja tööpuuduse määr kasvanud. Ehkki Euroopa Komisjon ei tuvastanud teistes käesolevas aruandes käsitletud riikides tasakaalustamatust, esineb ka neis mitmesuguseid probleeme.

Enamiku vaatlusaluste riikide välispositsioonid on viimastel aastatel stabiliseerunud. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabelist selgub, et jooksevkonto saldode kolme aasta keskmine jäi 2020. ja 2021. aastal ülejääki peaaegu kõigis vaatlusalustes riikides; erandid olid Ungari, kus esines tagasihoidlik puudujääk, ja Rumeenia, kus puudujääk suurenes veelgi (tabel 3.2).

Peaaegu kõikides vaatlusalustes riikides on negatiivne rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse paranenud, kuid püsinud suur. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide netoväliskohustused on seotud peamiselt välismaiste otseinvesteeringutega, mida peetakse stabiilsemaks rahastamisvormiks. 2021. aastal ületas rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse soovituslikku kontrollväärtust –35% SKPst Poolas, Rumeenias ja Ungaris. Väikseimad netoväliskohustused olid Tšehhis (15,6% SKPst) ja Bulgaarias (19,8%), samal ajal kui Rootsis esines positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon (17,8% SKPst).

Kui vaadata hindade ja kulude konkurentsivõimet, siis aastatel 2019–2021 kallines reaalne efektiivne ÜTHI deflaatoriga kohandatud vahetuskurss erineval määral enamikus käsitletavates riikides, ainus erand oli Rootsi. Tööjõu ühikukulude kolme aasta kasv, mis oli COVID-19 pandeemiale eelnenud aastatel väga kiire peaaegu kõigis vaatlusalustes riikides, aeglustus, kuid ületas siiski Bulgaarias, Tšehhis ja Ungaris soovitusliku 12% kontrollväärtuse. Viie aasta jooksul (2016–2021) kasvas eksporditurgude turuosa enamikus riikides.

Eluasemehinnad tõusid kõigis vaatlusalustes riikides edasi. Muutused ELi eluasemeturgudel, mis olid juba enne COVID-19 pandeemiat elavnenud, kiirenesid 2020. ja 2021. aastal ning mitmes riigis võis näha kõrge hinnataseme ohtu. See on murettekitav, eelkõige juhul, kui kodumajapidamiste võlatase on kõrge või kasvab kiiresti. Mõnes vaatlusaluses riigis kiirenes eluasemehindade kasv veelgi ja jõudis kõrgeimale tasemele, mida on pärast üleilmset finantskriisi nähtud. Rootsis, Tšehhis ja Ungaris tõusid eluasemehinnad 2021. aastal tempos, mis ületas soovitusliku 6% kontrollväärtuse. Eluasemehindade kasvu soodustasid mitmesugused nõudlust toetavad ja pakkumist piiravad tegurid. Eluasemeturu edasised väljavaated sõltuvad jätkuvalt pandeemia ja makromajandusliku väljavaatega seotud ebakindlusest.

Tabel 3.2

Makromajandusliku tasakaalustamatuse jälgimise tulemustabel

Tabel 3.2a. Väline tasakaalustamatus ja konkurentsivõime näitajad


Tabel 3.2b. Sisemise tasakaalustamatuse ja tööpuuduse näitajad

Allikad: Euroopa Komisjon (Eurostat, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat) ja Euroopa Keskpankade Süsteem.
Märkus. Tabelis on esitatud andmed seisuga 25. mai 2022, mis oli käesoleva aruande andmete esitamise tähtpäev, ning seetõttu erinevad need 2021. aasta novembris avaldatud 2022. aasta häiremehhanismi aruandes sisalduva tulemustabeli andmetest.
1) Protsentides SKPst, kolme aasta keskmine.
2) Protsentides SKPst.
3) Kolme aasta muutus protsentides 41 teise tööstusriigi suhtes. Positiivne väärtus osutab konkurentsivõime vähenemisele.
4) Viie aasta muutus protsentides.
5) Kolme aasta muutus protsentides.
6) Aastane muutus protsentides.
7) Kolme aasta keskmine.
8) Kolme aasta muutus protsendipunktides.

Finantskriisile eelnenud suhteliselt pikal laenukasvu perioodil kogunes mõne vaatlusaluse riigi mittefinantsteenuseid pakkuval erasektoril suur, ehkki mõõdukalt vähenev võlakoormus. Nendes riikides on see ikka veel peamine haavatavuse allikas, ehkki erasektorile antud laenude kasv on tasakaalustunud ega ületa soovituslikku 14% kontrollväärtust üheski vaatlusaluses riigis. Rootsis küündis erasektori võlg siiski endiselt iseäranis kõrgele tasemele, ületades 2020. aastal 200% SKPst.

Finantssektori poliitika eesmärk vaatlusalustes riikides peaks olema tagada, et see sektor aitab jätkusuutlikule majanduskasvule ja hinnastabiilsusele kindlalt kaasa; järelevalvepoliitika eesmärk peaks olema tagada majanduslikult elujõuline ja vastupidav pangandussüsteem, mis on ühtse järelevalvemehhanismiga ühinemise eeltingimus. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi toetada, peaksid riikide pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega. Kui Българска народна банка (Bulgaaria keskpank) ja Hrvatska narodna bankaga tehtava tiheda koostöö raamistikud 2020. aasta 1. oktoobril jõustusid, võttis EKP vastutuse i) nende kahe riigi oluliste krediidiasutuste otsese järelevalve, ii) kõigi järelevalve alla kuuluvate üksuste ühiste menetluste ja iii) jätkuvalt riiklike järelevalveasutuste järelevalve all olevate vähem oluliste krediidiasutuste järelevaatamise eest. EKP on teinud tihedat koostööd Bulgaaria keskpangaga (Българска народна банка) ja Hrvatska narodna bankaga, et tagada nende sujuv lõimimine ühtsesse järelevalvemehhanismi.

Tööpuuduse määrad jätkasid peaaegu kõigis vaatlusalustes riikides langemist, millele aitasid kaasa sundpuhkused ja muud poliitikameetmed, mida valitsused pandeemia ajal rakendasid. Vaatlusalusel perioodil on tööpuuduse määr enamikus riikides (v.a Rootsi) veelgi langenud ja jääb kõigis vaatlusalustes riikides allapoole soovituslikku 10% kontrollväärtust. Poolas, Tšehhis ja Ungaris on töötuse määr ajalooliselt madal ning mõned riigid kogevad tööturu teatud segmentides üha rohkem tööjõupuudust.

Veel üks oluline tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise analüüsimisel on institutsioonilise keskkonna tugevus. Institutsioonide kesine kvaliteet ja nõrk juhtimine võivad peegeldada näiteks ärikeskkonna nõrkust, ebatõhusat avalikku haldust, maksudest kõrvalehoidmist, korruptsiooni, sotsiaalse kaasatuse puudumist, läbipaistvuse puudumist, kohtute sõltumatuse puudumist ja/või kehva juurdepääsu veebiteenustele. Mitme riigi pikaajalise majanduskasvu suutlikkust aitaks suurendada see, kui institutsioonide kvaliteedi parandamine aitaks kaotada majanduses esineva jäikuse ja tõkked, mis takistavad tootmistegurite tõhusat kasutamist ja jaotamist. Nõrk institutsiooniline keskkond pärsib potentsiaalse kogutoodangu kasvu ja võib sellega õõnestada ka riigi võlateenindusvõimet ning raskendada majanduse kohandamist. Samuti võib see mõjutada riigi suutlikkust rakendada vajalikke poliitikameetmeid.

Kui Rootsi välja arvata, on institutsioonide ja juhtimise kvaliteet suhteliselt kesine kõigis vaatlusalustes riikides, eriti Bulgaarias, Rumeenias, Horvaatias ja Ungaris. See võib tähendada ohtu majanduslikule vastupanuvõimele ja lähenemise jätkusuutlikkusele. Konkreetsed institutsioonilised näitajad kinnitavad üldjoontes tervikpilti enamiku riikide institutsioonide ja juhtimise kehvast kvaliteedist, ehkki on ka silmatorkavaid erinevusi (joonised 3.8 ja 3.9).[175] Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia ja Ungari on riikide seas, mis seisavad ELis silmitsi kõige suuremate probleemidega.

Joonis 3.8

ELi riikide järjestus institutsioonide kvaliteedi alusel

Allikad: Worldwide Governance Indicators 2021 (Maailmapank), Global Competitiveness Report 2019 (Maailma Majandusfoorum) ja Corruption Perception Index 2021 (Transparency International).
Märkus. Riigid on järjestatud ühest (parimate tulemustega riik ELis) 27ni (halvimate tulemustega riik ELis) nende keskmise koha järgi viimases järjestuses.

Joonis 3.9

ELi riikide järjestus institutsioonide kvaliteedi alusel üksikute näitajate järgi

Allikad: Worldwide Governance Indicators 2021 (Maailmapank), Global Competitiveness Report 2019 (Maailma Majandusfoorum) ja Corruption Perception Index 2021 (Transparency International).
Märkus. Riigid on järjestatud ühest (parimate tulemustega riik ELis) 27ni (halvimate tulemustega riik ELis) nende keskmise koha järgi viimases järjestuses.

Majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamiseks on enamikus vaatlusalustes riikides vajalikud ulatuslikud struktuurireformid. Kohalike institutsioonide, juhtimise ja ärikeskkonna parandamine koos riigiettevõtete jätkuva reformimise ja erastamisega ning Euroopa Liidu vahendite tõhusam ärakasutamine aitaks kiirendada tootlikkuse kasvu. See omakorda elavdaks konkurentsi tähtsamates reguleeritud sektorites (näiteks energia ja transport), vähendades turule sisenemise tõkkeid ja soodustades ülimalt vajalikke erainvesteeringuid.

Lähenemisprotsessi sujuvuse tagamisel on olulised ka statistika kvaliteediga seotud institutsioonilised elemendid. Need hõlmavad muu hulgas riikliku statistikaasutuse õiguslikku sõltumatust, selle haldusjärelevalvet ja eelarveautonoomiat, samuti seaduslikke volitusi andmete kogumiseks ja statistika konfidentsiaalsust reguleerivaid õigusnorme, mida on lähemalt kirjeldatud 6. peatükis (vt ingliskeelne täispikk versioon).

4 Riikide kokkuvõtted

4.1 Bulgaaria

2022. aasta aprillis oli Bulgaaria 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 5,9%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtus. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –1,7%st 5,9%ni, ja selle perioodi keskmine jäi mõõdukale 0,9% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Bulgaaria inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Bulgaarias on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

2021. aastal oli Bulgaaria valitsemissektori eelarvepuudujääk 3% kontrollväärtusest tunduvalt suurem, samal ajal kui võla suhe SKPsse oli 60% kontrollväärtusest märgatavalt väiksem. Bulgaaria suhtes on alates 2012. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Euroopa Komisjon tegi 2022. aasta mais kindlaks, et 2021. aastal ületas valitsemissektori eelarvepuudujääk märgatavalt kontrollväärtuse 3% SKPst. Kontrollväärtuse ületamist peeti erandlikuks ja ajutiseks. Võttes arvesse suurt ebakindlust, mille on tekitanud COVID-19 pandeemia erakordne makromajanduslik ja eelarvemõju ning Venemaa sissetung Ukrainasse, ei teinud komisjon sellest hoolimata praeguses etapis ettepanekut uute ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste algatamiseks. Enne COVID-19 kriisi, ajavahemikus 2012–2019, täitis Bulgaaria vaevata nii eelarvepuudujäägi (v.a 2014. aastal) kui ka võlakriteeriumi. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosi kohaselt paraneb eelarvepositsioon alates 2022. aastast kriisi ajal võetud eelarvepoliitilistest meetmetest järkjärgulise loobumise ja majandustegevuse elavnemise koosmõjul, kusjuures eelarvepositsioon püsib eelduste kohaselt siiski 2022. aastal üle 3% SKPst, enne kui langeb 2023. aastal alla selle. Euroopa Komisjoni viimases eelarve jätkusuutlikkuse hinnangus märgiti, et Bulgaarias esinevad keskmise ja pika aja jooksul seoses eelarve jätkusuutlikkusega keskmised riskid. Eelarvepoliitika peaks reageerima paindlikult muutuvale pandeemiaolukorrale ning geopoliitilist situatsiooni arvestades on riigi rahanduse usaldusväärsuse hoidmiseks väga olulised tõhusad ja sihipärased meetmed ning range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika.

10. juulil 2020 otsustasid ERM II osalised vastastikusel kokkuleppel, et vahetuskursimehhanismi ERM II lisatakse Bulgaaria leev, ning see osales seega ERM IIs valdava osa jooksul kaheaastasest vaatlusperioodist, mis kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Bulgaaria leev lisati ERM II keskkursiga 1,95583 leevi euro kohta ning standardse kõikumisvahemikuga ±15%. Bulgaaria ühines vahetuskursimehhanismiga, säilitades ühepoolse kohustusena olemasoleva valuutakomitee süsteemi, koormamata EKPd lisakohustustega. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines Bulgaaria ametiasutuste võetud mitmesugustel poliitilistel kohustustel (millest osa oli juba täidetud, kui leev ERM II lisati), mille eesmärk on saavutada euro kasutuselevõtmise ajaks suurel määral jätkusuutlik majanduslik lähenemine. EKP ja Euroopa Komisjon on jälginud nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud. Vaatlusperioodi jooksul ei esinenud leevi kõrvalekaldeid keskkursist. 2020. aasta juulis sõlmis Българска народна банка (Bulgaaria keskpank) EKPga vahetustehingute liiniga seotud ennetava kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata Bulgaaria leevide eest kuni kaks miljardit eurot, et tegeleda Bulgaaria finantseerimisasutuste võimalike pandeemiast tingitud eurolikviidsuse vajadustega. Kuna see kokkulepe aitas vähendada võimalike finantsprobleemide riski, võis see vaatlusperioodil toetada ka vahetuskursi stabiilsust.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Bulgaaria pikaajalised intressimäärad keskmiselt 0,5% ja seega tublisti madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtus. Bulgaaria pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud 5,3% tasemelt 0,5%-le.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Bulgaarias on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes teha Bulgaaria kohta süvaanalüüsi. Lähenemise jätkusuutlikkusele ja majanduse vastupanuvõimele tuleksid kasuks ulatuslikud reformid, mille eesmärk oleks edendada struktuurset vastupanuvõimet, ärikeskkonda, finantsstabiilsust, institutsioonide kvaliteeti ja valitsemistava. Tiheda koostöö raamistiku abil pangandusjärelevalve vallas saavutatud lähenemisega tagatakse ühtsete järelevalvestandardite rakendamine ja panustatakse seega finantsstabiilsuse hoidmisse. Kui nimetatud raamistik 2020. aasta 1. oktoobril EKP ja Българска народна банка (Bulgaaria keskpanga) vahel jõustus, võttis EKP vastutuse Bulgaaria viie olulise krediidiasutuse otsese järelevalve ja 13 vähem olulise krediidiasutuse järelevaatamise eest.

Bulgaaria õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Bulgaaria on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.2 Tšehhi

2022. aasta aprillis oli Tšehhi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 6,2%, st hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtusest tunduvalt kõrgem. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud suhteliselt laias vahemikus, 0,2%st 6,2%ni, ja selle perioodi keskmine jäi mõõdukale 2,0% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Tšehhi inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus mõnevõrra muret. Järelejõudmisprotsessi käigus võivad inflatsioonierinevused muutuda euroalaga võrreldes positiivseks, sest Tšehhis on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel suhteliselt madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada suunatud majanduspoliitikaga.

2021. aastal oli Tšehhi valitsemissektori eelarvepuudujääk 3% kontrollväärtusest tunduvalt suurem, samal ajal kui võla suhe SKPsse oli 60% kontrollväärtusest väiksem. Tšehhi suhtes on alates 2014. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Euroopa Komisjon tegi 2022. aasta mais kindlaks, et 2021. aastal ületas valitsemissektori eelarvepuudujääk märgatavalt kontrollväärtuse 3% SKPst. Kontrollväärtuse ületamist peeti erandlikuks, kuid mitte ajutiseks. Võttes arvesse suurt ebakindlust, mille on tekitanud COVID-19 pandeemia erakordne makromajanduslik ja eelarvemõju ning Venemaa sissetung Ukrainasse, ei teinud komisjon sellest hoolimata praeguses etapis ettepanekut uute ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste algatamiseks. Enne COVID-19 kriisi suudeti puudujäägi ja võlakriteeriumi vaevata täita. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosi kohaselt paraneb eelarvepositsioon alates 2022. aastast elavnenud majandustegevuse ja kriisi ajal võetud eelarvepoliitilistest meetmetest osalise loobumise koosmõjul, kuid eelarvepuudujääk püsib eelduste kohaselt siiski kuni prognoosiperioodi lõpuni 2023. aastal üle 3% SKPst. Euroopa Komisjoni viimases eelarve jätkusuutlikkuse hinnangus leiti, et Tšehhis esinevad keskmise aja jooksul seoses eelarve jätkusuutlikkusega keskmised riskid. Pikas perspektiivis seisab Tšehhi silmitsi suurte riskidega, mis on peamiselt seotud rahvastiku vananemisest tuleneva survega eelarvele ja esialgse eelarveseisundiga. Eelarvepoliitika peaks reageerima paindlikult muutuvale pandeemiaolukorrale ning geopoliitilist situatsiooni arvestades on riigi rahanduse usaldusväärsuse hoidmiseks väga olulised tõhusad ja sihipärased meetmed ning range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022 ei osalenud Tšehhi kroon ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Tšehhi krooni keskmine vahetuskurss suhteliselt suurel määral. 25. mail 2022 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 24,6480, st 9,6% kõrgem kui selle keskmine tase 2020. aasta mais.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Tšehhi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 2,5% ja seega intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtusest veidi madalamad. Tšehhi pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud 3,5% tasemelt 2,5%-le.

Jätkusuutliku lähenemise tagamiseks on Tšehhis vaja suunatud majanduspoliitikat, muu hulgas struktuurireforme, mille eesmärk on soodustada hinna- ja makromajanduslikku stabiilsust. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes teha Tšehhi kohta süvaanalüüsi. Keskpika perioodi ja pikaajaline haavatavus on seotud riigi praeguse kasvumudeli ning kapitali ja tootmisvõimsuse lohaka ümberjaotamisega majanduses, mis võib lämmatada kasvu sektorites, mis on pandeemia tõttu eriti suure löögi saanud. Majandus- ja rahapoliitika eesmärk peaks olema suurema efektiivsuse saavutamine ja tootlikkuse edendamine kapitali sobiva ümberpaigutamise abil. Seetõttu on oluline tugevdada institutsioonilist ja haldussuutlikkust (nt juhtimise ja maksejõuetuse vallas) ning tegeleda ärikeskkonna ebatõhususega, mis pärsib potentsiaalset kasvu, takistades uuendusi ja uute ettevõtete arengut. Ka oskuste ja tööjõupuudusega tuleks tegeleda suunatud struktuuripoliitika ja investeeringute abil ning väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel peaks olema hõlpsam juurdepääs omakapitali kaudu rahastamisele ja riskikapitalile, et suurendada riigi kasvupotentsiaali. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes vastavate järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Tšehhi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Tšehhi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.3 Horvaatia

2022. aasta aprillis oli Horvaatia 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 4,7%, st madalam kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtus. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –0,8%st 4,7%ni, ja selle perioodi keskmine jäi mõõdukale 1,1% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Horvaatia inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Horvaatias on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel madalamad kui euroalal. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

2021. aastal oli Horvaatia valitsemissektori eelarvepositsioon 3% puudujäägi kontrollväärtusest veidi väiksem, samal ajal kui riigivõla suhtarv ületas 60% kontrollväärtust, kuid on langusteel. Horvaatia suhtes on alates 2017. aasta juunist rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Kuna valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2021. aastal väiksem kui 3% kontrollväärtus ja püsib prognoosi kohaselt 2022. aastal alla selle, loeti eelarvepuudujäägi kriteerium täidetuks. Võla suhtarv oli 2021. aastal 79,8% SKPst, kuid võrreldes 2020. aastal täheldatud kõrgeima näitajaga 87,3% oli see umbes 7,5 protsendipunkti võrra langenud ja kooskõlas võla vähendamise sihttasemega, mis tähendas, et võlakriteerium oli täidetud. Ajavahemikul 2017–2019 täideti Horvaatias eelarvepuudujäägi kriteeriumi ja võla suhtarv vähenes. Euroopa Komisjon leidis aga 2021. aasta juunis, et 2020. aastal ületas valitsemissektori eelarvepuudujääk olulisel määral 3% kontrollväärtuse. Kontrollväärtuse ületamist peeti erandlikuks, kuid mitte ajutiseks. Lisaks ületas Horvaatia valitsemissektori võlg kontrollväärtuse ehk 60% SKPst ega vähenenud rahuldava kiirusega. Võttes arvesse suurt ebakindlust, kokkulepitud eelarvepoliitilisi meetmeid COVID-19 kriisi ohjeldamiseks ja nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusi, leidis komisjon siiski, et sel hetkel ei tuleks teha otsust selle kohta, kas kohaldada liikmesriikide suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoos viitab sellele, et stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi ja võlakriteerium on jätkuvalt täidetud. Euroopa Komisjoni viimases eelarve jätkusuutlikkuse hinnangus märgiti, et Horvaatias esinevad keskmise ja pika aja jooksul seoses võla jätkusuutlikkusega keskmised riskid. Eelarvepoliitika peaks olema geopoliitilist olukorda arvestades paindlik, kuid riigi rahanduse usaldusväärsuse hoidmiseks ja võla suhtarvu pikaajalise kahanemise tagamiseks on väga olulised tõhusad ja sihipärased meetmed ning range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika koos riikliku taaste- ja vastupidavuskava raames kavandatud eelarvereformide elluviimisega.

10. juulil 2020 otsustasid ERM II osalised vastastikusel kokkuleppel, et vahetuskursimehhanismi ERM II lisatakse Horvaatia kuna, ja see osales seega ERM IIs valdava osa jooksul kaheaastasest vaatlusperioodist, mis kestis 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022. Horvaatia kuna lisati ERM II keskkursiga 7,53450 kuna euro kohta ning standardse kõikumisvahemikuga ±15%. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines Horvaatia ametiasutuste võetud mitmesugustel poliitilistel kohustustel (millest osa oli juba täidetud, kui kuna ERM II lisati), mille eesmärk on saavutada euro kasutuselevõtmise ajaks suurel määral jätkusuutlik majanduslik lähenemine. EKP ja Euroopa Komisjon on jälginud nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud. Horvaatia kuna ja euro vahetuskurss kõikus vaatlusperioodil väiksel määral ja püsis keskkursi lähedal. Kõrvalekalded keskkursist olid ERM II standardsest kõikumisvahemikust tunduvalt väiksemad. 25. mail 2022 oli vahetuskurss 7,5355 kuna euro kohta ehk peaaegu samal tasemel selle keskkursiga ERM IIs. 2020. aasta aprillis sõlmis Hrvatska narodna banka EKPga vahetustehingute liiniga seotud ennetava kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata Horvaatia kunade eest kuni kaks miljardit eurot, et tegeleda Horvaatia finantseerimisasutuste võimalike pandeemiast tingitud eurolikviidsuse vajadustega. Kuna see kokkulepe aitas vähendada võimalike finantsprobleemide riski, võis see vaatlusperioodil toetada ka vahetuskursi stabiilsust.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Horvaatia pikaajalised intressimäärad keskmiselt 0,8% ja jäid seega madalamaks kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtus. Horvaatia pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad langesid veidi vähem kui 7%-lt madalamaks kui 1,0%.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Horvaatias on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis otsustas Euroopa Komisjon teha oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes Horvaatia kohta süvaanalüüsi, milles tõsteti esile seda, et tasakaalustamatus seoses era- ja valitsemissektori ning välisvõla kõrge tasemega olukorras, kus potentsiaalne majanduskasv on aeglane, vähenes 2021. aastal edasi. Horvaatiat aitaksid struktuurireformid, mille eesmärk on parandada institutsioonilist ja ärikeskkonda, suurendada konkurentsi tooteturgudel, vähendada ebakõlasid tööturul ja tööjõupakkumisega seotud piiranguid ning tõhustada avalikku haldust ja kohtusüsteemi. Kui 2020. aasta 1. oktoobril jõustus EKP ja Hrvatska narodna banka vahel tiheda koostöö raamistik, võttis EKP vastutuse Horvaatia kaheksa olulise krediidiasutuse otsese järelevalve ja 15 vähem olulise krediidiasutuse järelevaatamise eest.

Horvaatia õigusaktid on kooskõlas aluslepingu ja põhikirjaga, nagu on nõutud aluslepingu artiklis 131.

4.4 Ungari

2022. aasta aprillis oli Ungari 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 6,8%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtus. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –0,3%st 6,8%ni, ja selle perioodi keskmine jäi kõrgele 2,5% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Ungari inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Ungaris on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

2021. aastal oli Ungari valitsemissektori eelarvepuudujääk märgatavalt suurem kui 3% kontrollväärtus ja riigivõla suhtarv ületas 60% kontrollväärtuse. Ungari suhtes on alates 2013. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Euroopa Komisjon tegi kindlaks, et 2021. aastal ületas valitsemissektori eelarvepuudujääk märgatavalt kontrollväärtuse 3% SKPst. Kontrollväärtuse ületamist peeti erandlikuks, kuid mitte ajutiseks. Lisaks ületas Ungari valitsemissektori võlg kontrollväärtuse ehk 60% SKPst ega vähenenud rahuldava kiirusega. Võttes arvesse suurt ebakindlust, mille on tekitanud COVID-19 pandeemia erakordne makromajanduslik ja eelarvemõju ning Venemaa sissetung Ukrainasse, ei teinud komisjon sellest hoolimata praeguses etapis ettepanekut uute ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste algatamiseks. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoos osutab sellele, et Ungari eelarvepuudujäägi seis on pärast 2020. ja 2021. aastal täheldatud järsku halvenemist paranenud, kuid eelduste kohaselt jääb puudujääk 2023. aastal tunduvalt suuremaks kui 3% SKPst. Euroopa Komisjoni viimases eelarve jätkusuutlikkuse hinnangus märgiti, et Ungaris esineb keskpika aja jooksul keskmine ja pikemas perspektiivis suur eelarvepinge risk, sest rahvastiku vananemine paneb riigi rahanduse jätkusuutlikkuse proovile. Eelarvepoliitika peaks reageerima paindlikult muutuvale pandeemiaolukorrale ning geopoliitilist olukorda arvestades on riigi rahanduse usaldusväärsuse hoidmiseks ja võla suhtarvu pikaajalise kahanemise tagamiseks väga olulised tõhusad ja sihipärased meetmed ning range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022 ei osalenud Ungari forint ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Ungari forinti keskmine vahetuskurss euro suhtes suurel määral. 25. mail 2022 oli forinti vahetuskurss euro suhtes 388,25, st 10,7% madalam kui selle keskmine tase 2020. aasta mais. 2020. aasta juunis sõlmis Magyar Nemzeti Bank EKPga repotehingutega seotud kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata piisava eurodes nomineeritud tagatise vastu kuni neli miljardit eurot, et tagada Ungari finantseerimisasutuste eurolikviidsus ja vastata seeläbi võimalikele pandeemiast tingitud vajadustele. Kuna see kokkulepe aitas vähendada võimalike finantsprobleemide riski, võis see vaatlusperioodil mõjutada ka vahetuskursi arengut.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Ungari pikaajalised intressimäärad keskmiselt 4,1% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtus. Ungari pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud 8% tasemelt umbes 4% juurde.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Ungaris on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes teha Ungari kohta süvaanalüüsi. 27. aprillil 2022 saatis aga Euroopa Komisjon liidu eelarve kaitsmiseks kehtestatud üldise tingimuslikkuse korra kohaselt Ungari ametiasutustele kirjaliku teate, milles väljendati muret õigusriigi põhimõtete austamise pärast, mis võib viia ELi vahendite väljamaksete peatamise või vähendamiseni. Ungarile tuleksid kasuks struktuurireformid, mille eesmärk on parandada riigiasutuste ja -halduse kvaliteeti, ning samuti asjakohase tooteturupoliitika elluviimine. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Ungari õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse ja laenukeelu, euro ühtse kirjapildi ning eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Ungari on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.5 Poola

2022. aasta aprillis oli Poola 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 7,0%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtus. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –0,7%st 7,0%ni, kuid perioodi keskmine jäi mõõdukale 1,7% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Poola inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Poolas on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

2021. aastal oli Poola valitsemissektori eelarvepositsioon märgatavalt madalam kui 3% kontrollväärtus ja riigivõla suhtarv jäi allapoole 60% kontrollväärtust. Poola suhtes on alates 2015. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Pärast seda suudeti kuni 2019. aastani eelarvepuudujäägi kriteeriumi täita ja võla suhtarv vähenes. 2021. aastal oli valitsemissektori eelarvepositsiooni puudujääk 1,9% SKPst. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosi kohaselt halveneb aga eelarvepositsioon 2022. aastal märkimisväärselt, kusjuures puudujääk ületab 3% kontrollväärtuse. Selle põhjuseks on Ukraina põgenike aitamise kulud, suuremad intressikulud, ajutised meetmed energia- ja toiduainete hindade suure inflatsiooni leevendamiseks ja tulumaksu reformist tingitud väiksemad tulud. 2022. aasta mais pidas Euroopa Komisjon Poola kavandatavat kontrollväärtuse ületamist erandlikuks, kuid mitte ajutiseks. Võttes aga arvesse suurt ebakindlust, mille on tekitanud COVID-19 pandeemia erakordne makromajanduslik ja eelarvemõju ning Venemaa sissetung Ukrainasse, ei teinud komisjon praeguses etapis ettepanekut uute ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste algatamiseks. Euroopa Komisjon oli 2021. aasta juunis teinud kindlaks, et 2020. aastal ületas valitsemissektori eelarvepuudujääk märgatavalt kontrollväärtuse 3% SKPst, samal ajal kui võla ja SKP suhe jäi alla 60% kontrollväärtuse. Hoolimata sellest ei algatanud komisjon COVID-19 pandeemiast tingitud eriolukorra tõttu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. 2021. aastal eelarvepuudujääk kahanes, sest enamik erakorralisi meetmeid oli aegunud, mistõttu valitsemissektori võla suhe SKPsse langes 53,8%ni. Samas paraneb valitsussektori võla suhe SKPsse prognoosi kohaselt märkimisväärselt ja jääb alla 60% kontrollväärtuse. Euroopa Komisjoni viimases eelarve jätkusuutlikkuse hinnangus märgiti, et Poolas esinevad seoses eelarve jätkusuutlikkusega keskmise ja pika aja jooksul keskmised riskid, mis on tingitud rahvastiku vananemisest tulenevast survest eelarvele ja ebasoodsast esialgsest eelarveseisundist. Eelarvepoliitika peaks reageerima paindlikult muutuvale pandeemiaolukorrale ning geopoliitilist situatsiooni arvestades on riigi rahanduse usaldusväärsuse hoidmiseks väga olulised tõhusad ja sihipärased meetmed ning range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022 ei osalenud Poola zlott ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Poola zloti keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 25. mail 2022 oli zloti vahetuskurss euro suhtes 4,6210, st 2,1% madalam kui selle keskmine tase 2020. aasta mais. 2022. aasta märtsi lõpus sõlmis Narodowy Bank Polski EKPga vahetustehingute liiniga seotud kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata zlottide eest kuni kümme miljardit eurot, et tegeleda Poola finantssüsteemi võimalike eurolikviidsuse vajadustega. Kuna see kokkulepe aitas vähendada võimalike finantsprobleemide riski, võis see vaatlusperioodi lõpus mõjutada ka vahetuskursi arengut.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Poola pikaajalised intressimäärad keskmiselt 3,0% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtus. Poola pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad langesid 6% lähedalt 3%ni.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Poolas on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat, suunatud struktuurireforme ja finantsstabiilsust tagavaid poliitikameetmeid. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes teha Poola kohta süvaanalüüsi. Tähtis on, et Poola säilitaks pangandussektori praeguse tugeva finantspositsiooni, et hoida välisinvestorite usaldust ja tagada sektori kindel panus majanduskasvu. Seda peaksid toetama oskuslikult suunatud struktuurireformid, mille eesmärk on vähendada häireid tööturul, suurendada konkurentsi tooteturgudel ning kiirendada innovatsiooni ja taristu ajakohastamist. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Poola õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, konfidentsiaalsuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Poola on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.6 Rumeenia

2022. aasta aprillis oli Rumeenia 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 6,4%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtus. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –1,7%st 6,4%ni, ja perioodi keskmine jäi mõõdukale 2,2% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Rumeenia inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Rumeenias on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Selleks et vältida ülemäärase hinnasurve teket ja vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

Kuigi Rumeenia eelarvepuudujääk ületas 2021. aastal märgatavalt 3% kontrollväärtuse, on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, mis algatati 2020. aasta aprillis, peatatud. Rumeenia suhtes on rakendatud alates 2020. aasta aprillist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, kuna selle eelarvepositsioon ületas 2019. aastal 3% kontrollväärtuse. Valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk oli 2021. aastal 7,1% SKPst ehk soovituslikust eesmärgist parem ning eelarvet kohandati nõutud määral. Seega on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus peatatud. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoosi kohaselt ei täideta aastateks 2022–2024 seatud eesmärke ilma poliitikat muutmata. See tähendab, et vaja on keskpika perioodi konsolideerimisstrateegiat ja asjakohaseid parandusmeetmeid. Kuigi võla suhtarv on 60% kontrollväärtusest madalam, on see alates 2019. aastast kasvanud. Euroopa Komisjoni viimase eelarve jätkusuutlikkuse hinnangu kohaselt on jätkusuutlikkusega seotud riskid lühikese aja jooksul väikesed, keskpikal perioodil suured ja pikemas perspektiivis keskmised. Seejuures peab Rumeenia tegelema rahvastiku vananemise probleemidega. Eelarvepoliitika peaks reageerima paindlikult muutuvale pandeemiaolukorrale ning geopoliitilist situatsiooni arvestades on riigi rahanduse jätkusuutlikkuse hoidmiseks keskpikas perspektiivis väga olulised tõhusad ja sihipärased meetmed ning range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti sätetega.

26. maist 2020 kuni 25. maini 2022 kestnud vaatlusperioodi jooksul ei osalenud Rumeenia leu ERM IIs. Vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis juhitava ujuvkursi alusel. Vaatlusperioodil kõikus Rumeenia leu keskmine vahetuskurss väga vähesel määral. 25. mail 2022 oli leu vahetuskurss euro suhtes 4,9416, st 2,2% madalam kui selle keskmine tase 2020. aasta mais. 2020. aasta juunis sõlmis Banca Naţională a României EKPga repotehingutega seotud kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata kvaliteetse eurodes nomineeritud tagatise vastu kuni neli ja pool miljardit eurot, et tagada Rumeenia finantseerimisasutuste eurolikviidsus ja vastata seeläbi võimalikele pandeemiast tingitud likviidsusvajadustele. Kuna see kokkulepe aitas vähendada võimalike finantsprobleemide riski, võis see vaatlusperioodil mõjutada ka vahetuskursi arengut.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Rumeenia pikaajalised intressimäärad keskmiselt 4,7% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtus. Rumeenia pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures veidi üle 7% olnud 12 kuu keskmised määrad langesid ligikaudu 4,5% tasemele.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Rumeenias on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis Euroopa Komisjon otsustas oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes teha Rumeenia kohta süvaanalüüsi, tõstes esile välispositsiooni ja kulukonkurentsivõimega seotud probleeme. Kuigi Rumeenia on teinud alates 2010ndate algusest majandusliku lähenemise tingimustele vastamiseks jõudsalt edusamme, valmistab tootlikkuse madal tase siiani muret. Kasvupotentsiaali pärsib jätkuvalt nii riigi institutsioonide ja juhtimise suhteliselt kesine kvaliteet kui ka nõrk ärikeskkond. Lisaks on majanduskasvu soodustamiseks keskpikas perspektiivis ning majanduse juhtimiseks eelseisva rohe- ja digipöörde ajal äärmiselt oluline ELi vahendite tõhus kasutuselevõtt. Samuti on vajalikud reformipüüdlused, mille eesmärk on võidelda korruptsiooni vastu, parandada konkurentsi ning suurendada riigi maksu-, kohtu-, õigus- ja haldussüsteemi prognoositavust. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Rumeenia õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rumeenia on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.7 Rootsi

2022. aasta aprillis oli Rootsi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 3,7%, st hinnastabiilsuse kriteeriumi 4,9% kontrollväärtusest tublisti madalam. Eelduste kohaselt tõuseb see määr eelkõige kasvanud toormehindade, üha suureneva hinnasurve ning Venemaa ja Ukraina sõjast tulenevate tarneraskuste edasise süvenemise tõttu järk-järgult eelolevatel kuudel. Viimase kümne aasta jooksul on see kõikunud vahemikus 0,2%st 3,7%ni ja selle perioodi keskmine jäi tagasihoidlikule 1,2% tasemele. Rootsi SKP elaniku kohta ületab juba euroala taset tervikuna, mistõttu ei esine seal järelejõudmisprotsessiga seotud probleeme. Rahapoliitika ja stabiilsusele suunatud institutsiooniline raamistik peaksid edaspidigi toetama hinnastabiilsuse saavutamist riigis.

2021. aastal oli Rootsi valitsemissektori eelarvepuudujääk 3% kontrollväärtusest tunduvalt väiksem ja võla suhe SKPsse 60% kontrollväärtusest märgatavalt väiksem. Rootsi suhtes ei ole kunagi rakendatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Euroopa Komisjoni 2022. aasta kevade majandusprognoos viitab sellele, et stabiilsuse ja kasvu pakti nõuded on täidetud. Euroopa Komisjoni viimases eelarve jätkusuutlikkuse hinnangus märgiti, et Rootsis esinevad keskmise ja pika aja jooksul väikesed riskid. Eelarvepoliitika peaks reageerima paindlikult muutuvale pandeemiaolukorrale ning geopoliitilist situatsiooni arvestades tagavad eelseisvatel aastatel Rootsi rahanduse usaldusväärsuse tõhusad ja sihipärased meetmed ning keskpika perioodi eesmärgi jätkuv täitmine.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 26. maist 2020 kuni 25. maini 2022 ei osalenud Rootsi kroon ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Kahe aasta jooksul kõikus Rootsi krooni keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 25. mail 2022 oli vahetuskurss euro suhtes 10,5419, st 0,5% kõrgem kui selle keskmine tase 2020. aasta mais. EKP ja Sveriges Riksbanki vahel kehtis vaatlusperioodil vahetustehingute kokkulepe kuni kümne miljardi euro laenamiseks Rootsi kroonide eest, mis sõlmiti 20. detsembril 2007, et hõlbustada finantsturgude toimimist ja pakkuda neile vajaduse korral eurolikviidsust. Kuna see kokkulepe aitas vähendada võimalike finantsprobleemide riski, võis see vaatlusperioodil mõjutada ka Rootsi krooni ja euro vahetuskurssi.

2021. aasta maist 2022. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Rootsi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 0,4% ja püsisid seega märksa madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,6% kontrollväärtus. Rootsi pikaajalised intressimäärad on alates 2012. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud 2% juurest umbes 0,5% tasemele.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna säilitamiseks Rootsis on vaja jätkuvalt teha stabiilsust edendavat majanduspoliitikat ja suunatud struktuurireforme ning võtta finantsstabiilsust tagavaid meetmeid. Hoolimata pandeemia märkimisväärsest mõjust reaalmajandusele on elamukinnisvara hinnad Rootsis alates 2020. aasta kevadest eelkõige suurenenud nõudluse tõttu järsult tõusnud. Paistab, et selline hinnakasv kaldub märgatavalt kõrvale varasematest alusnäitajatest, nagu hüpoteeklaenude intressimäärad või kodumajapidamiste kasutatav tulu. Euroopa Komisjon otsustas teha oma 2022. aasta häiremehhanismi aruandes Rootsi kohta süvaanalüüsi eelkõige eluasemeturust tuleneva makromajandusliku tasakaalustamatuse tõttu. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Rootsi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rootsi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid. Aluslepingu kohaselt on Rootsi alates 1. juunist 1998 olnud kohustatud võtma vastu riiklikud õigusaktid õiguslikuks lõimumiseks eurosüsteemiga. Rootsi ametivõimud ei ole siiani võtnud seadusandlikke meetmeid, et kõrvaldada käesolevas ja varasemates aruannetes kirjeldatud vastuolud.

© Euroopa Keskpank, 2022

Postiaadress 60640 Frankfurt am Main, Saksamaa
Telefon +49 69 1344 0
Veebisait www.ecb.europa.eu

Kõik õigused on kaitstud. Taasesitus õppe- ja mitteärilistel eesmärkidel on lubatud, kui viidatakse algallikale.

Käesolevas aruandes sisalduvad andmed on esitatud 25. mai 2022. aasta seisuga.

Terminid ja lühendid on avaldatud EKP sõnastikus.

HTML ISBN 978-92-899-5230-9, ISSN 1725-9606, doi:10.2866/364844, QB-AD-22-001-ET-Q

Tabelites kasutatud märgid

„–“ andmed puuduvad / andmed ei ole kohaldatavad
„.“ andmed ei ole veel kättesaadavad


  1. Kui Maastrichti leping 1992. aastal sõlmiti, tehti Taani puhul erand ehk anti loobumisõigus, mille alusel ei pea Taani osalema majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis ega seega eurot kasutusele võtma.

  2. Kui ei ole märgitud teisiti, puudutavad kõik käesoleva aruande viited aluslepingule Euroopa Liidu toimimise lepingut ja viited artiklite numbritele kajastavad numeratsiooni, mis kehtib alates 1. detsembrist 2009. Kui ei ole märgitud teisiti, puudutavad kõik käesoleva aruande viited aluslepingutele nii Euroopa Liidu lepingut kui ka Euroopa Liidu toimimise lepingut. Vt nende mõistete selgitust ka EKP veebisõnastikus.

  3. Sellel kuupäeval asus EKP täitma ülesandeid, mis on talle antud nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63). Vt määruse artikli 33 lõige 2.

  4. Vt Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014 (millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames) (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (EKP/2014/17) põhjendus 10 (ELT L 141, 14.5.2014, lk 1).

  5. Vt Euroopa Keskpanga 24. juuni 2020. aasta otsus (EL) 2020/1015 tiheda koostöö alustamise kohta Euroopa Keskpanga ja Българска народна банка (Bulgaaria keskpanga) vahel (EKP/2020/30) (ELT L 224I, 13.7.2020, lk 1) ning Euroopa Keskpanga 24. juuni 2020. aasta otsus (EL) 2020/1016 tiheda koostöö alustamise kohta Euroopa Keskpanga ja Hrvatska narodna banka vahel (EKP/2020/31) (ELT L 224I, 13.7.2020, lk 4). Samal ajal jõustus kokkulepe Bulgaaria leevi ja Horvaatia kuna lisamise kohta vahetuskursimehhanismi ERM II.

  6. Vt EKP järelevalveülesannete täitmist käsitlev 2020. aasta aruanne, eelkõige punkt 4.1 „Ühtse järelevalvemehhanismi laiendamine tiheda koostöö kaudu“.

  7. Euroopa Komisjoni 2022. aasta häiremehhanismi aruanne (COM(2021) 741 final).

  8. Tuleb märkida, et võõrväärtuse mõistele on osutatud varasemates EKP lähenemisaruannetes ja ERI lähenemisaruannetes. Kooskõlas nende aruannetega loetakse liikmesriigi näitajad võõrväärtusteks, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks on selle riigi 12 kuu keskmine inflatsioonimäär tunduvalt madalam kui ülejäänud liikmesriikides ning teiseks on sealset hindade arengut tugevalt mõjutanud erakorralised tegurid. Võõrväärtuse kindlaksmääramine ei toimu mehaaniliselt. Rakendatud meetod on kasutusele võetud konkreetsete riikide inflatsiooninäitajate võimalike märkimisväärsete moonutuste asjakohaseks käsitlemiseks.

  9. Nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (EÜT L 209, 2.8.1997, lk 6).

  10. Nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1177/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (ELT L 306, 23.11.2011, lk 33).

  11. Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut kohaldatakse ka nende Euroopa Liidu liikmesriikide suhtes, kelle kohta kehtib erand, aga kes on selle ratifitseerinud, alates kuupäevast, mil erandi kaotamise otsus jõustub, või varasemast kuupäevast, kui asjaomane liikmesriik teatab oma kavatsusest hakata tol varasemal kuupäeval lepingu sätteid täielikult või osaliselt täitma.

  12. Nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1).

  13. Nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiiv 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (ELT L 306, 23.11.2011, lk 41).

  14. Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta, põhjendus 2 (ELT L 306, 23.11.2011, lk 25).

  15. Vt määruse (EL) nr 1176/2011 artikli 4 lõige 4.

  16. Vt määruse (EL) nr 1176/2011 põhjendus 17.

  17. Arvamused CON/2010/37 ja CON/2010/91. Kõik EKP arvamused on kättesaadavad EUR-Lexis.

  18. Nõukogu 3. mai 1998. aasta otsus 98/317/EÜ vastavalt asutamislepingu artikli 109j lõikele 4 (EÜT L 139, 11.5.1998, lk 30). Märkus. Otsuse 98/317/EÜ pealkiri viitab Euroopa Ühenduse asutamislepingule (enne selle artiklite ümbernummerdamist kooskõlas Amsterdami lepingu artikliga 12); see säte tühistati Lissaboni lepinguga.

  19. Akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT L 236, 23.9.2003, lk 33).

  20. Bulgaaria ja Rumeenia kohta vt akt Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT L 157, 21.6.2005, lk 203), artikkel 5. Horvaatia kohta vt akt Horvaatia Vabariigi ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus tehtavate muudatuste kohta (ELT L 112, 24.4.2012, lk 21), artikkel 5.

  21. Kõnealused aruanded on eeskätt EKP 2020. aasta juuni lähenemisaruanne (Bulgaaria, Horvaatia, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2018. aasta mai lähenemisaruanne (Bulgaaria, Horvaatia, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2016. aasta juuni lähenemisaruanne (Bulgaaria, Horvaatia, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2014. aasta juuni lähenemisaruanne (Bulgaaria, Horvaatia, Leedu, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2013. aasta juuni lähenemisaruanne (Läti kohta), 2012. aasta mai lähenemisaruanne (Bulgaaria, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2010. aasta mai lähenemisaruanne (Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2008. aasta mai lähenemisaruanne (Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2007. aasta mai lähenemisaruanne (Küprose ja Malta kohta), 2006. aasta detsembri lähenemisaruanne (Eesti, Küprose, Läti, Malta, Poola, Rootsi, Slovakkia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2006. aasta mai lähenemisaruanne (Leedu ja Sloveenia kohta), 2004. aasta oktoobri lähenemisaruanne (Eesti, Küprose, Leedu, Läti, Malta, Poola, Rootsi, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari kohta), 2002. aasta mai lähenemisaruanne (Rootsi kohta) ja 2000. aasta aprilli lähenemisaruanne (Kreeka ja Rootsi kohta), samuti ERI 1998. aasta märtsi lähenemisaruanne.

  22. Liikmesriigi õigusaktidega ei tohi piirata osaliselt EKP-le antud ülesandeid ega volitusi. Vt arvamus CON/2020/15.

  23. Vt muu hulgas Euroopa Kohtu otsus Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Prantsuse Vabariik, C-265/95, EU:C:1997:595.

  24. ELT L 189, 3.7.1998, lk 42.

  25. See kehtib ka EKPSi konfidentsiaalsuskorra kohta; vt käesoleva lähenemisaruande punkt 2.1.4.

  26. Arvamus CON/2011/104.

  27. Vt arvamus CON/2019/15, punkt 2.3, ja Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Euroopa Keskpank, C-11/00, EU:C:2003:395, punktid 134–136.

  28. Arvamus CON/2019/23.

  29. Vt arvamus CON/2011/104, punkt 2.2, ja arvamus CON/2017/34, punkt 3.2.2.

  30. Vt arvamus CON/2021/35, punkt 2.2.

  31. Arvamus CON/2010/31.

  32. Arvamus CON/2009/93.

  33. Arvamus CON/2010/94.

  34. Arvamus CON/2016/33.

  35. Arvamused CON/2014/25 ja CON/2015/57.

  36. Arvamus CON/2018/17.

  37. Vt Euroopa Kohtu otsus LR Ģenerālprokuratūra, C-3/20, ECLI:EU:C:2021:969, punkt 43.

  38. Vt Euroopa Kohtu otsus Rimšēvičs vs. Läti, C-202/18, EU:C:2019:139, punkt 76.

  39. Vt Euroopa Kohtu otsus Rimšēvičs vs. Läti, C-202/18, EU:C:2019:139, punkt 52, ja arvamus CON/2011/9.

  40. Vt näiteks arvamused CON/2010/56, CON/2010/80, CON/2011/104, CON/2011/106 ja CON/2021/9.

  41. Arvamus CON/2018/23.

  42. Arvamus CON/2012/89.

  43. Arvamused CON/2018/17, CON/2019/19 ja CON/2019/36.

  44. Arvamus CON/2018/53.

  45. Vt arvamus CON/2019/36 ja kohtujurist Kokotti arvamus kohtuasjas C-202/18, Rimšēvičs vs. Läti, EU:C:2018:1030, punkt 77.

  46. Vt Euroopa Kohtu otsus Rimšēvičs vs. Läti, C-202/18, EU:C:2019:139, punkt 96.

  47. Arvamused CON/2004/35, CON/2005/26, CON/2006/32, CON/2006/44, CON/2007/6, CON/2019/19 ja CON/2019/24.

  48. Vt Euroopa Kohtu otsus Rimšēvičs vs. Läti, C-202/18, EU:C:2019:139, punkt 76.

  49. Sellega seoses on liikmesriikidel õigus määrata oma keskpankade otsustusorganite liikmete ametisse nimetamise tingimused, kuid need ei tohi olla vastuolus keskpanga sõltumatuse tunnusjoontega, mis tulenevad aluslepingutest. Vt arvamused CON/2018/23, CON/2020/19 ja CON/2021/9.

  50. Arvamus CON/2021/7.

  51. Arvamused CON/2014/24, CON/2014/27, CON/2014/56 ja CON/2017/17.

  52. Põhikirja artiklit 30.4 kohaldatakse ainult eurosüsteemis.

  53. Põhikirja artiklit 33.2 kohaldatakse ainult eurosüsteemis.

  54. Arvamused CON/2016/55, CON/2020/11 ja CON/2020/13.

  55. Arvamus CON/2020/13.

  56. Arvamus CON/2018/17.

  57. ELT L 115, 16.5.2000, lk 1.

  58. 13. detsembri 2010. aasta otsus EKP/2010/26 Euroopa Keskpanga kapitali suurendamise kohta (ELT L 11, 15.1.2011, lk 53).

  59. Tähtsaimad EKP arvamused selles valdkonnas on järgmised: CON/2002/16, CON/2003/22, CON/2003/27, CON/2004/1, CON/2006/38, CON/2006/47, CON/2007/8, CON/2008/13, CON/2008/68 ja CON/2009/32.

  60. Arvamus CON/2019/12.

  61. Arvamus CON/2019/19.

  62. Liikmesriikide keskpankade väliste sõltumatute audiitorite tegevuse kohta vt põhikirja artikkel 27.1.

  63. Arvamused CON/2011/9, CON/2011/53, CON/2015/57 ja CON/2018/17.

  64. Arvamused CON/2015/8, CON/2015/57, CON/2016/24, CON/2016/59 ja CON/2018/17.

  65. Arvamused CON/2017/17 ja CON/2018/17.

  66. Arvamused CON/2009/85 ja CON/2017/17.

  67. Arvamused CON/2009/26 ja CON/2013/15.

  68. Arvamused CON/2009/59 ja CON/2009/63.

  69. Arvamused CON/2009/53, CON/2009/83 ja CON/2019/21.

  70. Arvamused CON/2009/26, CON/2012/69 ja CON/2020/13.

  71. Arvamus CON/2021/7.

  72. Arvamus CON/2019/19.

  73. Arvamused CON/2008/9, CON/2008/10 ja CON/2012/89.

  74. Arvamus CON/2019/19.

  75. Arvamused CON/2010/42, CON/2010/51, CON/2010/56, CON/2010/69, CON/2010/80, CON/2011/104, CON/2011/106, CON/2012/6, CON/2012/86 ja CON/2014/7.

  76. Arvamus CON/2014/38.

  77. Arvamus CON/2021/16.

  78. Arvamused CON/2015/8 ja CON/2015/57.

  79. ELT L 332, 31.12.1993, lk 1. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 104 ja artikli 104b lõige 1 on nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 123 ja artikli 125 lõige 1.

  80. Vt 2008. aasta lähenemisaruanne, joonealune märkus 13, kus on loetletud 1995. aasta maist 2008. aasta märtsini vastu võetud ERI/EKP tähtsaimad arvamused selles valdkonnas.

  81. Vt määruse (EÜ) nr 3603/93 põhjendus 14 ja artikkel 7. Vt näiteks arvamused CON/2016/21, CON/2017/4, CON/2020/37 ja CON/2021/23.

  82. Vt arvamus CON/2021/39.

  83. Selline hinnang ei pruugi olla vajalik juhul, kui keskpangale antav ülesanne üksnes täiendab keskpanga olemasolevat funktsiooni ega kvalifitseeru täiesti uue ülesandena.

  84. Vt näiteks arvamus CON/2016/54.

  85. Arvamused CON/2011/30, CON/2015/36, CON/2015/46 ja CON/2021/29.

  86. Vt näiteks arvamus CON/2015/22.

  87. Mõned konkreetsed juhtumid on esitatud jaotises „Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine“.

  88. Arvamused CON/2015/36, CON/2015/46, CON/2016/49, CON/2016/57 ja CON/2018/57.

  89. Arvamus CON/2015/12.

  90. Arvamus CON/2016/45.

  91. Arvamus CON/2016/54.

  92. Arvamus CON/2017/19.

  93. Arvamus CON/2017/32.

  94. Arvamus CON/2018/43.

  95. Arvamus CON/2021/29.

  96. Arvamused CON/2020/2 ja CON/2021/35.

  97. Arvamus CON/2021/9.

  98. Arvamused CON/2007/29, CON/2016/31, CON/2017/3 ja CON/2017/12.

  99. Arvamus CON/2019/27.

  100. Arvamus CON/2015/45.

  101. Arvamus CON/2016/31.

  102. Arvamused CON/2015/54, CON/2016/34 ja CON/2017/3.

  103. Arvamus CON/2019/07.

  104. Arvamus CON/2019/02.

  105. Arvamus CON/2017/52.

  106. Arvamused CON/2018/2 ja CON/2018/5.

  107. Arvamused CON/2016/38 ja CON/2020/23.

  108. Arvamus CON/2021/34.

  109. Arvamus CON/2021/34.

  110. Arvamus CON/2017/2.

  111. Arvamus CON/2021/9. Seda on täpsemalt kirjeldatud alljaotises „Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine“.

  112. Arvamus CON/2016/42.

  113. Arvamus CON/2012/4.

  114. Arvamused CON/2011/91 ja CON/2011/99.

  115. Arvamused CON/2009/59 ja CON/2009/63.

  116. Arvamus CON/2013/56.

  117. Arvamus CON/2015/22.

  118. Arvamused CON/2019/20 ja CON/2021/7.

  119. Arvamus CON/2013/5.

  120. Arvamused CON/2012/50, CON/2012/64 ja CON/2012/71.

  121. Arvamus CON/2012/4; joonealuses märkuses 42 viidatakse teistele selle valdkonna asjaomastele arvamustele. Vt ka arvamused CON/2016/55 ja CON/2017/1.

  122. Arvamused CON/2020/24 ja CON/2021/17.

  123. Arvamused CON/2015/22, CON/2016/28 ja CON/2019/16.

  124. Arvamused CON/2011/103, CON/2012/99, CON/2015/3 ja CON/2015/22.

  125. Arvamused CON/2015/33, CON/2015/35 ja CON/2016/60.

  126. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149), põhjendus 27.

  127. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiv 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta (EÜT L 84, 26.3.1997, lk 22), põhjendus 23.

  128. Arvamused CON/2020/24 ja CON/2021/17.

  129. Arvamused CON/2011/83 ja CON/2015/52.

  130. Arvamus CON/2011/84.

  131. Vt määruse (EÜ) nr 3603/93 artikkel 4 ja arvamus CON/2013/2.

  132. Vt määruse (EÜ) nr 3603/93 artikkel 5.

  133. Vt määruse (EÜ) nr 3603/93 artikkel 6.

  134. Arvamus CON/2013/3.

  135. Arvamused CON/2009/23, CON/2009/67 ja CON/2012/9.

  136. Vt muu hulgas arvamused CON/2010/54, CON/2010/55 ja CON/2013/62.

  137. Arvamus CON/2012/9.

  138. Vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Smaranda Bara jt vs. Casa Naţională de Asigurări de Sănătate jt, C-201/14, EU:C:2015:638, punkt 22, ja Euroopa Kohtu otsus Peter Gauweiler jt vs. Deutscher Bundestag, C-62/14, EU:C:2015:400, punkt 100.

  139. Nõukogu 13. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3604/93, millega määratletakse mõisted [Euroopa Ühenduse] asutamislepingu artiklis 104a nimetatud eesõiguste andmise keelu kohaldamiseks (EÜT L 332, 31.12.1993, lk 4). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 104a on nüüd aluslepingu artikkel 124.

  140. Määruse (EÜ) nr 3604/93 artikli 3 lõige 2 ja põhjendus 10.

  141. Kohtujurist Elmeri arvamus kohtuasjas C-222/95, Société civile immobilière Parodi vs. Banque H. Albert de Bary et Cie., EU:C:1997:345, punkt 24.

  142. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).

  143. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkt 1.

  144. Direktiivi 2013/36/EL artikkel 8.

  145. Seda toetab määruse (EÜ) nr 3604/93 artikli 3 lõige 2 ja põhjendus 9.

  146. Euroopa Keskpanga 19. detsembri 2014. aasta suunis (EL) 2015/510 eurosüsteemi rahapoliitika raamistiku rakendamise kohta (ülddokumentatsiooni suunis) (EKP/2014/60) (ELT L 91, 2.4.2015, lk 3).

  147. Mida suurem kohustusliku reservi nõue kehtestatakse, seda vähem on pangal vahendeid laenuandmiseks, mis toob kaasa väiksema rahaloome.

  148. Vt põhikirja artikkel 19; nõukogu 23. novembri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2531/98 kohustuslike reservide kohaldamise kohta Euroopa Keskpanga poolt (EÜT L 318, 27.11.1998, lk 1); Euroopa Keskpanga 12. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1745/2003 kohustuslike reservide kohaldamise kohta (EKP/2003/9) (ELT L 250, 2.10.2003, lk 10) ja Euroopa Keskpanga 24. septembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1071/2013 rahaloomeasutuste sektori bilansi kohta (EKP/2013/33) (ELT L 297, 7.11.2013, lk 1).

  149. Aluslepingutele lisatud Läti Vabariigi, Ungari Vabariigi ja Malta Vabariigi deklaratsioonis ühisraha nimetuse kirjapildi kohta aluslepingutes on sätestatud: „Ilma et see piiraks aluslepingutes nimetatud Euroopa Liidu ühisraha nimetuse ühtse kirjapildi kasutamist pangatähtedel ja müntidel, deklareerivad Läti, Ungari ja Malta, et ühisraha nimetuse kirjapilt koos oma tuletistega, nii nagu neid kasutatakse aluslepingute läti-, ungari- ja maltakeelsetes versioonides, ei mõjuta kehtivaid läti, ungari ja malta keele reegleid.“

  150. EÜT L 139, 11.5.1998, lk 1.

  151. Arvamus CON/2012/87.

  152. Arvamus CON/2020/2.

  153. Arvamused CON/2010/30 ja CON/2010/48.

  154. Vt eelkõige aluslepingu artiklid 127 ja 128 ning põhikirja artiklid 3–6 ja 16.

  155. Aluslepingu artikli 127 lõike 2 esimene taane.

  156. Arvamused CON/2012/105, CON/2013/90 ja CON/2013/91.

  157. Näiteks liikmesriikide õigusaktide sätted, millega võetakse üle nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiiv 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (ELT L 306, 23.11.2011, lk 41). Vt arvamused CON/2013/90 ja CON/2013/91.

  158. Arvamused CON/2009/99, CON/2011/79 ja CON/2017/1.

  159. Arvamus CON/2010/8.

  160. Arvamus CON/2008/34.

  161. Aluslepingu artikli 127 lõike 2 kolmas taane.

  162. Välja arvatud välisvaluuta jooksvad saldod, mida liikmesriigi valitsus võib hoida aluslepingu artikli 127 lõike 3 kohaselt.

  163. Sellega seoses peaks liikmesriigi õigusaktidega olema tagatud liidu õigusaktides sätestatud aruandlusnõuete järgimine. Vt arvamus CON/2020/29.

  164. Arvamus CON/2013/88.

  165. Arvamused CON/2015/5 ja CON/2015/24.

  166. Põhikirja artikkel 26.

  167. Põhikirja artikkel 27.

  168. Põhikirja artikkel 28.

  169. Põhikirja artikkel 30.

  170. Põhikirja artikkel 32.

  171. Käesolevas aruandes esitatakse vahetuskursid omavääringute ühikutes euro kohta. Seega vastab vahetuskursi langus vääringu kallinemisele euro suhtes, samal ajal kui vahetuskursi tõus vastab vääringu odavnemisele euro suhtes, kusjuures vastavad muutused protsentides viitavad vääringu kallinemise või odavnemise ulatusele.

  172. ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruanne (COM (2022) 630 final).

  173. Euroopa Komisjon, 2022. aasta Euroopa poolaasta kevadpakett (COM (2022) 600 final).

  174. Võimaliku majandusliku mõju analüüsi vt „The economic impact of Next Generation EU: a euro area perspective“, EKP üldtoimetised nr 291, aprill 2022.

  175. Institutsioonide kvaliteedi mõõtmine on endiselt keeruline ja vastuoluline. Ühelt poolt võivad tajupõhistel näitajatel olla mõned eelised võrreldes muude näitajatega. Üks tajupõhiste uuringute eelis seisneb selles, et need on kõikehõlmavad, samas kui konkreetsemad meetmed võivad anda ülimalt moonutatud teavet. Ja kuigi tajupõhiste näitajate absoluutväärtus võib olla küsitav, on need kasulikud riikideüleseks võrdluseks, välja arvatud juhul, kui on selge, et ühe või mitme konkreetse riigi suhtes valitseb süsteemne kallutatus. Lisaks võivad näitajad, mis põhinevad üksnes seaduste sisul, kuid mitte üksikasjalikel teadmistel nende tegelikust rakendamisest, olla eksitavad. Kuna ühegi institutsioonilise mudeli puhul ei saa eeldada, et see on ex ante eelistatav, võivad tajupõhised uuringud takistada mõõtmise kallutatuse tekkimist siis, kui mõõdetakse otseselt majanduse juhtimise eri mõõtmeid.
    Teisalt on ka tajupõhised uuringud moonutavad. Näiteks võivad neid märkimisväärselt mõjutada hiljutised sündmused või kehvasti koostatud küsimused.
    Arvestades tajupõhiste (nt korruptsioon) ja objektiivsemate (nt konkurentsivõime) institutsiooniliste näitajate puudusi ja võrreldavaid eeliseid, on joonistel 3.8 ja 3.9 esitatud mõlemat liiki näitajad.
    ELi riikide puhul on institutsiooniline fookus omandanud analüütilise ja poliitilise kaalukuse alles viimastel aastatel. Seega on üldiselt vaadeldes jätkuvalt piisavalt ruumi mõõtmise täiustamiseks. Pealegi on riigiülesed lähenemisviisid sedavõrd keerulisele küsimusele, nagu institutsiooniline kvaliteet või hea valitsemistava, paratamatult mõnevõrra ebapiisavad ning neid on ilmselgelt vaja täiendada riigipõhisemate ja pikaajalisemate hinnangutega. Samal ajal ei peaks mõõtmisraskused tooma kaasa nende ülioluliste pikaajalise jõukuse, sotsiaalse õigluse ja heaolu näitajate väärtuse alahindamist.