Ülevaade
Majanduskasv peaks püsima järgmise kolme aasta jooksul jõuline hoolimata sellest, et lähiajal pärsivad seda mõned ebasoodsad tegurid.[1] Koroonaviirusesse (COVID-19) nakatumise määra järsk kasv mitmes euroala riigis on kaasa toonud piirangute taaskehtestamise ja suurema ebakindluse seoses pandeemia kestusega. Ebakindlust on veelgi süvendanud omikrontüve levik.[2] Pakkumispoolsed kitsaskohad on samuti teravnenud ja peaksid praeguste eelduste kohaselt püsima oodatust kauem. Need peaksid hakkama üksnes järk-järgult leevenema alates 2022. aasta teisest kvartalist ja suudetakse tõenäoliselt täielikult kõrvaldada 2023. aastaks. Reaalse SKP näitaja peaks oma kriisieelse taseme ületama 2022. aasta esimeses kvartalis (st 2021. aasta septembri ettevaates prognoositust ühe kvartali võrra hiljem). Sedamööda, kuidas üleilmsed tarnepiirangud leevenevad, pandeemiaga seotud piirangud ja seonduv ebakindlus taanduvad ning kõrge inflatsioonimäär alaneb, peaks majanduskasv alates 2022. aasta keskpaigast elavnema hoolimata vähem toetavast eelarvepoliitikast ja kõrgematest turuintressimäärade ootustest. Eratarbimine jääb majanduskasvu peamiseks tõukejõuks. Seda soodustavad reaalse kasutatava tulu oodatav kasv, kogunenud säästude mõningane vähenemine ja tugev tööturg. Töötuse määr peaks olema ettevaateperioodi lõpus madalam kui mis tahes ajal pärast euroala loomist 1999. aastal. 2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes on üleilmsete tarneraskuste teravnemise ja pandeemiast tingitud karmimate piirangute tõttu kasvuprognoosi lühiajaliselt allapoole korrigeeritud. Samal ajal peaks nende ebasoodsate tegurite järkjärguline kadumine toetama jõulisemat elavnemist alates 2022. aasta teisest kvartalist. Selle tulemusel ületab reaalse SKP näitaja 2022. aasta lõpuks 2021. aasta septembri ettevaates prognoositud taseme ning kaasneva siirdemõju tõttu korrigeeritakse 2023. aasta kasvumäära märkimisväärselt ülespoole.
Inflatsioon peaks olema kiire veel mõnda aega, kuid langema 2022. aasta lõpuks veidi alla 2% ning püsima 2023. ja 2024. aastal 1,8% tasemel. Hinnasurve on viimastel kuudel märkimisväärselt suurenenud ja eelduste kohaselt jõudis inflatsioon haripunkti 2021. aasta neljandas kvartalis. Ehkki hinnasurve on oodatust oluliselt suurem, peaks see siiski olema valdavalt ajutine, kajastades energiahindade järsku tõusu ning rahvusvahelisel ja euroala tasandil esinevat ebakõla nõudluse ja pakkumise vahel majanduse taasavanemisel. Energiahindade inflatsioon peaks püsima 2022. aastal keskmiselt kiire, kuid aasta jooksul järsult aeglustuma, sest nafta-, gaasi- ja elektrihindade eeldatav langus süvendab negatiivset baasefekti. 2023. ja 2024. aastal on energiakomponendi panus inflatsiooni eeldatavasti väike. ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) peaks 2022. aasta jooksul aeglustuma sedamööda, kuidas pakkumispoolsed kitsaskohad aegamisi vähenevad. Pärast seda peaks inflatsioonimäär järk-järgult tõusma – jäädes siiski alla 2% – sedamööda, kuidas majanduse elavnemine edeneb, loidus taandub ja tööjõukulud kasvavad. Inflatsioonimäära kerkimist toetavad ka kõrgemad inflatsiooniootused. 2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes on koguinflatsiooni prognoosi tunduvalt ülespoole korrigeeritud, seda eelkõige 2022. aastaks. Selle põhjuseks on hiljutised oodatust positiivsemad andmed, kõrgematest energiatoorme hindadest tulenev suurem otsene ja kaudne tõusumõju, euro vahetuskursi langus, pakkumispoolsete kitsaskohtadega seotud püsivam tõususurve ja jõuline palgakasv.
Euroala kasvu- ja inflatsiooniprognoosid
(aastane muutus protsentides)
Märkus. Reaalse SKP andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva.
1 Reaalmajandus
SKP reaalkasv oli 2021. aasta kolmandas kvartalis endiselt jõuline ning püsis 2021. aasta septembri ettevaates prognoositud taseme lähedal. Kasvu jätkuvat elavnemist on peamiselt vedanud sisenõudlus eelkõige tarbijateenuste järele tulenevalt kõrgest vaktsineerimismäärast, seonduvast nakatumishirmu vähenemisest ja pandeemiaga seotud piirangute leevendamisest. Seda on soodustanud ka reaalse kasutatava tulu kasv ja säästumäära oluline vähenemine. Kolmandas kvartalis kaalus teenustest lähtuv majanduskasv täielikult üles pakkumispoolsete kitsaskohtade suurenenud mõju tööstustegevust piirava tegurina.
Joonis 1
Euroala SKP reaalkasv
(kvartaalne muutus protsentides; hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud kvartaliandmed)
Märkus. Andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva. Vertikaalne joon tähistab ettevaateperioodi algust.
SKP reaalkasv peaks lähiajal olema aeglane, sest pandeemiaolukorraga seotud piirangud karmistuvad ja pakkumispoolsed kitsaskohad süvenevad (vt joonis 1). COVID-19 pandeemia järjekordne intensiivistumine on alates 2021. aasta neljanda kvartali algusest kaasa toonud piirangute karmistamise ja liikumisvõimaluste vähenemise viimastel kuudel. Need rangemad piirangud kehtivad tõenäoliselt ka aasta lõpul ja uue aasta alguses. Liikumisvõimalused peaksid alates 2022. aasta teisest kvartalist taastuma aegamisi pandeemiaeelsel tasemel sedamööda, kuidas pandeemia haare euroalal eeldatavalt lõdveneb. Majanduskasvu märkimisväärset aeglustumist aasta lõpus ja uue aasta alguses kinnitavad kättesaadavad andmed ja küsitlustulemused. Näiteks oli jaemüügi näitaja 2021. aasta oktoobris vaid 0,2% kõrgem kui kolmandas kvartalis ning toodangut kajastav ostujuhtide liitindeks oli oktoobris ja novembris keskmises arvestuses kolmanda kvartali keskmisest tasemest selgelt allpool. Samal ajal esinesid töötlevas tööstuses kuni novembrini endiselt tõsised pakkumispoolsed kitsaskohad ning tarneajad pikenesid pidevalt, nagu näitab vastav ostujuhtide indeks. Seepärast on SKP reaalkasvu 2021. aasta viimase kvartali ja 2022. aasta esimese kvartali prognoosi järsult allapoole korrigeeritud. See kajastab 2021. aasta septembri ettevaates eeldatust rangemaid pandeemiaolukorraga seotud piiranguid, mille põhjuseks on deltatüve puhang paljudes riikides ja vähemal määral ka mure omikrontüve leviku pärast ning samuti pakkumispoolsete kitsaskohtade ulatuslikum ebasoodne mõju.
Üleilmsed pakkumispoolsed kitsaskohad on euroala tööstustoodangut ja kaubavahetust 2021. aasta jooksul märkimisväärselt piiranud ning jäävad eeldatavalt püsima pikemaks ajaks.[3] 2021. aasta kevadel ja suvel, kui majanduse elavnemine hoogustus, ei võimaldanud üleilmsed kaubaveohäired ja sisendinappus euroala ettevõtetel suurendada oma tootmist kooskõlas tööstuskaupade nõudluse kiire kasvuga. Tugeva nõudluse ja pakkumispoolsete puudujääkide vaheline tasakaalustamatus üleilmsel tasandil on muutunud eeldatust suuremaks ning mõjutab rohkem riike ja sektoreid (vt ka infokast 2). Riike, kus üleilmsetesse väärtusahelatesse ulatuslikumalt lõimunud sektorite osakaal on suurem, mõjutab materjalide ja seadmete nappus tavaliselt rohkem. Praeguste eelduste kohaselt peaksid pakkumispoolsed kitsaskohad püsima septembrikuu ettevaates prognoositust kauem ning hakkama alates 2022. aasta teisest kvartalist üksnes vähehaaval leevenema ja kaduma täielikult 2023. aastaks. See on kooskõlas hiljutiste küsitlusandmetega, mis näitavad, et pakkumispoolsete kitsaskohtade mõju võib avalduda veel ka 2022. aasta jooksul.
Lühiajalise loiduse järel peaks majanduskasv alates 2022. aasta teisest kvartalist jõuliselt hoogustuma ning aeglustuma siis 2023.–2024. aastal varasema keskmise taseme lähedal. Pikemaajalise elavnemise ootus põhineb eeldusel, et COVID-19 pandeemia hakkab järk-järgult lahenema ja selle majanduslik mõju väheneb, mis peaks leevendama seonduvat teadmatust ja suurendama kindlustunnet. Elavnemise aluseeldusteks on ka pakkumispoolsete kitsaskohtade järkjärguline vähenemine alates 2022. aasta teisest kvartalist, endiselt soodsad rahastamistingimused, suuremahuliste kogunenud säästude mõningane kahanemine ning maailmamajanduse praegune taastumine. 2023.–2024. aastal peaks SKP reaalkasv naasma mõõdukamale tasemele. ELi taasterahastu tõenäoliselt küll soodustab investeeringuid mõnes riigis, kuid muu eelarvepoliitika panus peaks 2021. aastaga võrreldes vähenema, ehkki on 2021. aasta septembri ettevaates prognoositust mõnevõrra suurem. Reaalse SKP näitaja peaks oma kriisieelse taseme ületama 2022. aasta esimeses kvartalis (st 2021. aasta septembri ettevaates prognoositust ühe kvartali võrra hiljem). Majanduskasvu prognoosi ülespoole korrigeerimine alates 2022. aasta teisest kvartalist aga suunab SKP näitaja 2022. aasta lõpuks 2021. aasta septembri ettevaates prognoositust kõrgemale ning see jääb kriisieelsetes ettevaadetes eeldatud tasemest ainult veidi madalamaks (vt joonis 2).
Joonis 2
Euroala reaalne SKP
(aheldatud väärtused, IV kv 2019 = 100)
Märkus. Andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva. Vertikaalne joon tähistab ettevaateperioodi algust.
Tabel 1
Makromajanduslik ettevaade euroala kohta
(aastane muutus protsentides)
Märkus. Reaalse SKP ja selle komponentide, tööjõu ühikukulude, töötaja kohta makstavate hüvitiste ja tööviljakuse andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva.
1) Sealhulgas euroalasisene kaubandus.
2) Allindeks põhineb kaudsete maksude tegeliku mõju prognoosidel. See võib erineda Eurostati andmetest, milles eeldatakse, et kaudsete maksude mõju avaldub ÜTHIs kohe ja täiel määral.
3) Arvutatakse valitsussektori bilansina, millest on maha arvatud majandustsükli üleminekumõjud ja meetmed, mis on Euroopa Keskpankade Süsteemi määratluse kohaselt liigitatud ajutiseks.
4) Eelarvepoliitika kurssi mõõdetakse muutusena tsükliliselt kohandatud esmases eelarveseisundis, millest on maha arvatud valitsussektori abi finantssektorile. Tulude poolel on andmeid kohandatud ELi taasterahastust oodatavate toetustega. Negatiivne näitaja tähendab eelarvepoliitika lõdvendamist.
Eratarbimine peaks ettevaateperioodil jõuliselt kasvama, ehkki lähiajal tõenäoliselt aeglustub. Eratarbimine taastus 2021. aasta teises ja kolmandas kvartalis oodatust rohkem, kuid jäi kolmandas kvartalis siiski pandeemiaeelsest tasemest 2,4% allapoole. Oodatust positiivsem suundumus kajastas valdavalt oodatust kiiremat kodumajapidamiste säästumäära vähenemist. Kodumajapidamiste kasutatava tulu areng sõltus jätkuvalt suures osas palgatulust, mida iseloomustab üldjuhul suhteliselt suurem tarbimise piirkalduvus. Lähiajal peaks eratarbimise kasv järsult pidurduma, sest pandeemiaolukorraga seotud piirangud on karmistunud ja kõrged energiahinnad pärsivad kodumajapidamiste ostujõudu. Eeldusel et 2022. aastal tervisekriisi leevenemine jätkub, peaks eratarbimise kasv teises kvartalis märkimisväärselt hoogustuma ja ületama kolmandas kvartalis oma kriisieelse taseme. 2023. aastal peaks eratarbimise kasv jätkuvalt ületama reaaltulu kasvu sedamööda, kuidas ebakindluse eeldatava vähenemise korral võivad kogunenud ülemäärased säästud hakata mõningal määral vähenema. 2024. aastal peaksid nii tarbimise dünaamika kui ka säästumäära näitaja olema oma varasema keskmise taseme lähedal.
Pärast mõõdukat lühiajalist langust peaks reaalse kasutatava tulu kasv palgatulu elavnemise toel taas jätkuma. Pärast positiivset kasvumäära 2021. aasta teises ja kolmandas kvartalis peaks reaalse kasutada oleva tulu kasv aasta lõpul aeglustuma – ehkki küll tagasihoidlikult – ning seda mõjutab inflatsiooni järsk hoogustumine. Seejärel peaks reaalse kasutatava tulu kasv kiirenema, kajastades palgatulu taastumist majanduse elavnemise jätkudes. Seevastu netofiskaalülekanded, mis avaldasid 2020. aastal suurt positiivset mõju, hakkavad alates 2021. aastast sissetulekute kasvu pärssima, sest töökohtade säilitamise kavades osalevate inimeste arv väheneb ja muud pandeemiaga seotud ajutised eelarvemeetmed aeguvad, ehkki samal ajal võetakse uusi meetmeid kõrgete energiahindade mõju hüvitamiseks.
Kodumajapidamiste säästumäär peaks langema kriisieelsest tasemest allapoole, enne kui ettevaateperioodi lõpu poole stabiliseerub. Pärast hiljutist järsku langust peaks säästumäär kogu 2022. aasta jooksul jätkuvalt vähenema. See on tingitud pealesunnitud säästmise vähenemisest kõrge vaktsineerimismäära keskkonnas ja tulenevalt pandeemiaolukorraga seotud piirangute eeldatavast lõdvendamisest talve lõppedes ning samuti tagavarasäästude kahanemisest tööturu olukorra paranemise ja ebakindluse taandumise tulemusel. Pärast seda, kui säästumäär langeb 2022. aasta jooksul kriisieelsest tasemest allapoole, väheneb see kuni 2023. aasta keskpaigani veelgi ning peaks seejärel 2024. aastal stabiliseeruma oma varasema keskmise taseme lähedal. Säästumäära ajutine langus kajastab alates pandeemia algusest kodumajapidamistes kogunenud ülemääraste säästude teatavat vähenemist, mis toetab tarbimise jõulist kasvu. Seda mõju nõrgendab siiski ülemääraste säästude koondumine jõukamatesse ja vanemaealistesse kodumajapidamistesse, kelle tarbimisvalmidus on väiksem.[4]
Infokast 1
Tehnilised eeldused intressimäärade, toormehindade ja vahetuskursside kohta
2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes hõlmavad praegused tehnilised eeldused kõrgemaid intressimäärasid ja naftahindu ning euro odavnemist. Tehnilised eeldused intressimäärade ja toormehindade kohta põhinevad turgude ootustel seisuga 25. november 2021. Lühiajalisi intressimäärasid mõõdetakse kolme kuu EURIBORina ja turgude ootused tuletatakse futuurilepingute intressimääradest. Selle meetodi kohaselt on lühiajaliste intressimäärade keskmine tase 2021. ja 2022. aastal –0,5%, 2023. aastal –0,2% ning 2024. aastal 0%. Turgude ootuste järgi peaks euroala riikide kümneaastase tähtajaga võlakirjade nominaalne intressimäär olema 2021. aastal keskmiselt 0,1% ja ettevaateperioodil vähehaaval tõusma, ulatudes 2024. aastal 0,6%ni.[5] 2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes on turgude ootused lühiajaliste intressimäärade 2023. aasta arengu suhtes 30 baaspunkti võrra tõusnud ning euroala riikide kümneaastase tähtajaga võlakirjade nominaalseid intressimäärasid on aastaks 2021 korrigeeritud vähesel määral ülespoole ja 2022.–2023. aastaks ligikaudu 30 baaspunkti võrra ülespoole.
Seoses toormehindadega eeldatakse 25. novembril 2021 lõppenud kahenädalase perioodi jooksul toimunud futuuriturgude keskmise arengu põhjal, et Brenti toornafta barreli hind tõuseb 71,8 USA dollarilt 2021. aastal 77,5 USA dollarile 2022. aastal ning langeb siis 2024. aastaks 69,4 USA dollarile. See tähendab, et 2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes on naftahinnad USA dollarites 2022. aastal ligikaudu 15% kõrgemad ja 2023. aastal umbes 13% kõrgemad. Muu toorme (v.a energia) hinnad USA dollarites peaksid 2021. aastal jõuliselt ja 2022. aastal veidi tagasihoidlikumalt tõusma ning aastatel 2023–2024 mõnevõrra langema. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) saastekvoodid peaksid futuurihindade põhjal olema ettevaateperioodil ligikaudu 75 eurot tonni kohta, st neid on 2021. aasta septembri ettevaate prognoosidega võrreldes korrigeeritud ligikaudu 30% ülespoole (vt infokast 3).
Kahepoolsed vahetuskursid peaksid püsima ettevaateperioodil muutumatuna 2021. aasta 25. novembrile eelnenud kahe nädala keskmisel tasemel. Seega peaks USA dollari ja euro keskmine vahetuskurss aastatel 2022–2024 olema 1,13, mis on 2021. aasta septembri ettevaates prognoositust umbes 4% madalam. Euro efektiivset vahetuskurssi käsitlevat eeldust on korrigeeritud 2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes 1,7% allapoole.
Tehnilised eeldused
Eluasemeinvesteeringute elavnemine ettevaateperioodil tõenäoliselt aeglustub. Eluasemeinvesteeringud vähenesid 2021. aasta kolmandas kvartalis mõnevõrra peamiselt tarnepiirangute tõttu. Hoolimata jätkuvatest pakkumispoolsetest kitsaskohtadest ja pandeemiaolukorra halvenemisega seotud ebakindlusest, peaks soodsatest rahastamistingimustest tuge saav vastupidav nõudlus soodustama eluasemeinvesteeringute hoogustumist 2021. aasta neljandas kvartalis. Seejärel peaksid investeeringuid jätkuvalt toetama Tobini q suhtarvu positiivne mõju, netotulu kasv, tarbijate kindlustunde paranemine ja suuremahulised kogunenud säästud. Eluasemeinvesteeringud peaksid jõudma oma kriisieelsele arenguteele 2022. aasta lõpuks ning seejärel peaks nende tempo ülejäänud ettevaateperioodi jooksul normaliseeruma.
Ettevõtlusinvesteeringud peaksid ettevaateperioodi jooksul märkimisväärselt hoogustuma ja moodustama üha suurema osa reaalsest SKPst. 2021. aasta esimesel poolel elavnenud ettevõtlusinvesteeringud peaksid pakkumispoolsete kitsaskohtade tõttu 2021. aasta teisel poolel ajutiselt aeglustuma. Seejärel peaks investeeringute elavnemine jätkuma, kui pakkumispiirangud järk-järgult vähenevad, üleilmne ja euroala sisenõudlus taastuvad ning kasumi kasv paraneb. Seda toetavad ka soodsad rahastamistingimused ja ELi taasterahastu meetmete positiivne mõju. Keskpikas vaates peaksid ettevõtlusinvesteeringutele täiendava tõuke andma kulud, mis on seotud digiteerimisega ja üleminekuga vähese CO2 heitega majandusele (sealhulgas autotööstuses tulenevalt keskkonnaeeskirjadest ja elektrisõidukite tootmisele üleminekust). Selle tulemusena peaks ettevõtlusinvesteeringute osatähtsus reaalses SKPs ettevaateperioodil üha suurenema.
Infokast 2
Rahvusvaheline keskkond
Üleilmne majandusaktiivsus ja kaubandus aeglustusid 2021. aasta teisel poolel mõnevõrra. Koroonaviirusesse nakatunute arvu uue tõusu tõttu (eriti Ameerika Ühendriikides ja mõnedes Aasia osades) vähenes tarbijate kindlustunne isegi rangete piiramismeetmete puudumisel. Suve lõpul toimunud ajutise leevenemise järel hakkas COVID-19 juhtumite arv taas tõusma. Rahvusvahelise keskkonna arengueelduste koostamise järel anti teada uue omikrontüve tuvastamisest ning sellega seoses tekitavad muret võimalikud majanduslikud tagajärjed, ehkki nende ulatuse osas valitseb endiselt väga suur ebakindlus. Majandusaktiivsust ja kaubandust on pärssinud ka üleilmne tootmissisendite nappus, mis peaks ebasoodsat mõju veelgi süvendama. Novembri lõpu seisuga kättesaadavad sagedasti esitatavad näitajad osutavad töötleva tööstuse sektori aktiivsuse seiskumisele, samal ajal kui teenindussektor taastub vähehaaval sedamööda, kuidas paljudes riikides jätkub majanduse taasavanemine.
Pakkumispoolsed kitsaskohad peaksid lähiajal kaubandust ja aktiivsust pärssima ning kaduma täielikult 2023. aastaks. Need kajastavad nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatust, mille tulemuseks on vahesisendite puudus. See on eriti tuntav suurtes arenenud majandusega riikides ja töötlevas tööstuses (eriti autotööstuses). 2021. aasta septembri ettevaates prognoosituga võrreldes eeldatakse, et pakkumispoolsed kitsaskohad mõjutavad suuremat hulka riike ja sektoreid. 2021. aasta neljandas kvartalis on kitsaskohad veelgi intensiivistunud. Praeguste eelduste kohaselt peaksid need hakkama leevenema alles alates 2022. aasta teisest kvartalist ja kaduma täielikult 2023. aastaks sedamööda, kuidas tarbijate nõudlus pöördub tagasi kaupadelt teenustele ning kavandatud investeeringute keskkonnas paranevad transpordisuutlikkus ja pooljuhtide pakkumine.
Maailmamajanduse elavnemine peaks mõnest lühiajalisest pärssivast tegurist hoolimata ettevaateperioodil jätkuma. Üleilmse (v.a euroala) SKP reaalkasv peaks kiirenema 2021. aastal 6,0% ning olema 2022. aastal 4,5%, 2023. aastal 3,9% ja 2024. aastal 3,7% 2021. aasta septembris avaldatud ettevaatega võrreldes on 2021. aasta reaalkasvu prognoosi allapoole korrigeeritud. Koroonaviirusesse nakatunute arvu uue tõusu kõrval, mida on eespool mainitud, on kasvu pärssinud ka riikidepõhised tegurid. Nende hulgas on näiteks Ameerika Ühendriikide valitsussektori eeldatust tagasihoidlikumad kulutused (eelkõige kolmandas kvartalis) ning majanduskasvu pidurdumine Hiinas elamukinnisvarasektori aeglustumise ja energiavarude nappuse keskkonnas. Arenenud riikide ja mõne areneva majandusega riigi (sh Hiina) 2022. aasta kasvuprognoosi on püsivamate pakkumispoolsete kitsaskohtade tõttu allapoole korrigeeritud. Mõne teise riigi (peamiselt India ja vähemal määral ka Türgi) kasvuprognoosi on aga ülespoole korrigeeritud, mis tähendab, et majanduse kogukasvu prognoos jääb samaks. 2023. aasta kasvuprognoosi on korrigeeritud ülespoole (eriti arenenud majandusega riikide ja eelkõige Ameerika Ühendriikide puhul) ning see kajastab eeldust, et selleks ajaks on pakkumispoolsed kitsaskohad täielikult kõrvaldatud.
Euroala välisnõudlust pärsib peamiste kaubanduspartnerite kehvem väljavaade püsivate pakkumispoolsete kitsaskohtade keskkonnas. Eeldatakse, et kitsaskohad mõjutavad kaubandust rohkem kui tööstustoodangut ja SKP kasvu, sest logistikasektori nõrkus mõjutab kaubandust ebaproportsionaalselt. Negatiivset šokki tööstustoodangule võib aidata leevendada ka pööre euroalasiseste tarnijate ja kaupade poole. Selle tulemusel peaks euroala välisnõudlus suurenema 2021. aastal 8,9% ja aastatel 2022–2024 ligikaudu 4%. See tähendab, et 2021. ja 2022. aasta kasvumäärasid on korrigeeritud 2021. aasta septembri ettevaate prognoosiga võrreldes allapoole ja 2023. aastaks ülespoole, kuna pakkumispoolsete kitsaskohtade kõrvaldamine toob kaasa kahe eelnenud aasta jooksul tekkinud mahajäämuse osalise korvamise.
Rahvusvaheline keskkond
(aastane muutus protsentides)
1) Arvutatakse impordi kaalutud keskmisena.
2) Arvutatakse euroala kaubanduspartnerite impordi kaalutud keskmisena.
Pakkumispoolsed kitsaskohad peaksid mõjutama euroala ekspordi turuosa kuni 2022. aasta keskpaigani ning seejärel taanduma, tuues kaasa jõulise kasvu. 2021. aastal on ekspordi turuosa mõjutanud kaks eraldiseisvat suundumust: esiteks pakkumispoolsete kitsaskohtade mõju alates aasta algusest ja selle edasine süvenemine kolmandas kvartalis, ning teiseks teenuste ekspordi elavnemine teises ja kolmandas kvartalis. Samal ajal kui pakkujate tarneajad on endiselt pikad ja veokulud püsivad rekordiliselt suured, peaksid kitsaskohad püsima, kuni need 2022. aasta jooksul vähehaaval leevenevad. Teenustekaubandus ja eelkõige turism elavnesid suvel jõuliselt seoses olukorra hooajalise paranemise ja vaktsineerimiskampaaniate edenemisega. Koroonaviirusesse nakatunute arvu tõus neljandas kvartalis mitmes euroala riigis on aga suurendanud ebakindlust turismisektoris ja osutab järjekordsele kehva väljavaatega talvehooajale peamistes reisisihtkohtades. Sedamööda, kuidas kitsaskohad järgmise aasta keskpaigaks kõrvaldatakse ja reisipiiranguid leevendatakse, peaks ekspordi elavnemine taas hoogustuma. Üleilmsete pakkumispoolsete kitsaskohtade kadumine peaks avaldama positiivset mõju euroala välisnõudlusele (vt infokast 2) ning euro hiljutine odavnemine peaks parandama ekspordi konkurentsivõimet. Impordi kasvutempo peaks 2022. ja 2023. aastal sisenõudluse elavnedes taas hoogustuma, kuid ettevaateperioodi lõpu poole normaliseeruma seoses kuhjunud nõudluse vähenemisega. Kokkuvõttes peaks netoeksport avaldama 2022. aasta teisel poolel SKP reaalkasvule tugevat positiivset mõju ning edaspidi vähest positiivset mõju, kui euro odavnemise toime kaob.
Töötuse määr langes 2021. aasta kolmandas kvartalis jätkuvalt ja peaks majanduse elavnemise hoogustudes veelgi alanema. Tööturu tugevuse ja töötuse määra languse aluseks on tööhõive oodatust kiirem kasv 2021. aasta kolmandas kvartalis ning töökohtade säilitamise kavades osalevate töötajate arvu järsk vähenemine. Vabade töökohtade arvu hiljutine tõus koos tööhõive jõulise kasvuga annab märku sellest, et tööjõud kui tootmist piirav tegur on endiselt sektoripõhine probleem, mida põhjustab mahajäämus töötajate värbamisel pandeemiast kõige enam mõjutatud sektorites. Kuna tööturu olukord paraneb tõenäoliselt veelgi, peaks töötuse määr alanema 2021. aasta lõpuks pandeemiaeelsele tasemele ja jõudma 2024. aastal 6,6%ni. Seda toetab prognoositav suur tööjõunõudlus kooskõlas majanduse käimasoleva elavnemisega, kuid mõjutavad ka demograafilised suundumused.[6] Selline töötuse määr oleks madalam kui mis tahes ajal pärast euroala loomist 1999. aastal.
Tööviljakuse kasvu peaks ajutiselt mõjutama majanduskasvu lühiajaline aeglustumine, enne kui see taas hoogustub. Tööviljakuse kasv suurenes 2021. aasta teises kvartalis 1,4% ja kolmandas kvartalis 1,2%. Majanduskasvu aeglustumine pakkumispoolsete kitsaskohtade ja pandeemiaolukorra järjekordse intensiivistumise tõttu toob aasta lõpul kaasa tootlikkuse järsu languse. Alates 2022. aasta keskpaigast peaks see pärast majanduskasvu hoogustumist elavnema. Ettevaateperioodi lõpuks peaks tööviljakus töötaja kohta olema oma kriisieelsest näitajast ligikaudu 4½% kõrgem.
2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes on SKP reaalkasvu prognoosi korrigeeritud 2022. aastaks allapoole ja 2023. aastaks ülespoole. Lühiajalise väljavaate allapoole korrigeerimine, mis kajastab tarnepiirangute täiendavat karmistamist, kõrgemaid energiahindu ja pandeemiaolukorraga seotud rangemaid piiranguid, avaldab negatiivset siirdemõju SKP reaalkasvule 2022. aastal. Pandeemiaolukorra eeldatavat lõpulejõudmist ja pakkumispoolsete kitsaskohtade järkjärgulist kõrvaldamist silmas pidades on kvartaalse kasvu prognoosi alates 2022. aasta teisest kvartalist ülespoole korrigeeritud ning selle tulemusel on ülespoole korrigeeritud ka 2023. aasta SKP reaalkasvu prognoosi. Ülespoole korrigeerimisel võeti arvesse ka eelarvepoliitika vaoshoitumat karmistamist ja euro efektiivse vahetuskursi nõrgenemist alates 2021. aasta septembri ettevaatest, kuigi neid tegureid korvasid osaliselt kõrgemate naftahindade negatiivne mõju, väiksem välisnõudlus ja kõrgemad pikaajalised intressimäärad.
2 Eelarveväljavaade
Eelarvepoliitilistest toetusmeetmetest hakatakse loobuma 2022. aastal ja see peaks jätkuma 2023.–2024. aastal. Kui 2020. aastal oli euroala eelarvepoliitika jõuliselt ekspansiivne, siis 2021. aastal peaks selle kurss (kohandatuna ELi taasterahastu toetustega) kujunema üldjoontes neutraalseks ning karmistuma seejärel 2022. aastal tuntavalt ja ülejäänud ettevaateperioodi jooksul vähemal määral. Eelarvepoliitika karmistamine 2022. aastal on seotud asjaoluga, et suur osa pandeemia mõjude ohjeldamiseks võetavatest erakorralistest toetusmeetmetest peatatakse. 2021. aasta septembri ettevaates prognoosituga võrreldes on eelarvepoliitika 2021. aastal märkimisväärselt karmistunud. Valdavalt oli see tingitud erakorralistest tuludest ja muudest majanduse elavnemise etapis sageli ilmnevatest teguritest ning kaalutletud toetusmeetmete üldmahu prognoosi vähendamisest (ligikaudu ½ protsendipunkti võrra SKPst). 2022. aastal lõdvendatakse eelarvepoliitikat tõenäoliselt ligikaudu 1 protsendipunkti võrra (SKPst) rohkem, kui 2021. aasta septembri ettevaates eeldati. See kajastab peamiselt uute pandeemiaolukorraga seotud meetmete vastuvõtmist ning olemasolevate meetmete ümberhindamist või nende kestuse pikendamist, aga ka kõrgemaid energiahindu hüvitavaid uusi meetmeid, täiendavaid sotsiaaltoetusi ning otseste maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete vähendamist. 2023. aasta eelarvepoliitika kursis on tehtud üksnes väikseid kohandusi.
Euroala eelarvepositsioon peaks eelkõige 2022. aastal püsivalt paranema, kuid jääb ettevaateperioodi lõpus kriisieelsest tasemest allapoole. Euroala eelarvepuudujääk, mis oli 2020. aastal rekordiliselt kõrge, püsis hinnangute kohaselt suur ka 2021. aastal. Ettevaateperioodil toetavad eelarvepositsiooni märkimisväärset paranemist peamiselt tsükliline komponent ja tsükliliselt kohandatud esmase puudujäägi vähenemine. Sellele suundumusele aitavad kaasa ka intressimaksed, mis peaksid jätkuvalt kahanema ja moodustama 2024. aastal 1,0% SKPst. Ettevaateperioodi lõpus peaks eelarvepositsioon (–1,8% SKPst) olema endiselt kriisieelsest tasemest madalam. Pärast järsku suurenemist 2020. aastal peaks euroala valitsussektori koguvõlg terve ettevaateperioodi jooksul vähenema ja moodustama 2024. aastal ligikaudu 90% SKPst, mis ületab pandeemiaeelset taset. Võla vähenemine on peamiselt tingitud kasvu-/intressimäärade positiivsest vahest, aga ka eelarvepositsioonivälistest võlamuutustest, mis koostoimes korvavad püsiva, ehkki väheneva esmase puudujäägi mõju täielikult. 2021. aasta septembri ettevaates prognoosituga võrreldes on 2021. aasta eelarveväljavaade peamiselt eelarvepoliitika kursimuutuste tulemusel paranenud. 2022.–2023. aasta väljavaade jääb üldjoontes samaks, halvenedes veidi 2022. aastal. Valdavalt kajastab see 2022. aasta põhistsenaariumisse lisatud täiendavaid stimuleerivaid meetmeid ja muid vältimatuid tegureid. Euroala koguvõla suhtarvu arenguprognoosi on kogu ettevaateperioodiks allapoole korrigeeritud, võttes arvesse peamiselt nominaalkasvu prognoosi kohandustest tulenevat kasvu-/intressimäärade positiivsemat vahet ja baasmõjusid alates 2020. aastast. Intressimaksed jäävad 2021. aasta septembri ettevaate prognoosidega võrreldes euroala koondtasandil üldjoontes samaks.
3 Hinnad ja kulud
ÜTHI-inflatsioon kiirenes 2021. aasta novembris 4,9%ni, kuid peaks 2022. aasta jooksul järsult aeglustuma (vt joonis 3). Kõrged energiahinnad (transpordikütuste, elektri- ja gaasihinnad), suurem nõudlus majanduse taasavamise kontekstis ning üleilmsetest tarneraskustest ja suurematest transpordikuludest tulenev tootjahindade tõus on põhjustanud järsult kasvava inflatsioonisurve, mis peaks inflatsiooni toetama ka 2022. aastal. 2022. aastal peaks ÜTHI-inflatsioon siiski aeglustuma eeskätt nii energiakomponendist kui ka muudest komponentidest tulenevate baasefektide tõttu, mis on osaliselt seotud Saksamaal kohaldatud ajutise käibemaksukärpe lõppemisega 2021. aasta jaanuaris.[7] Kõrgematest kütusehindadest ning gaasi- ja elektritariifidest tulenevalt peaks ÜTHI energiahindade inflatsioon jõudma rekordiliselt kõrgele tasemele 2021. aasta lõpus (lähemalt vt infokast 3). Need tariifid peaksid kuni 2022. aasta alguseni jätkuvalt tõusma. Energiahindade inflatsioon aeglustub 2022. aastal eelkõige tulenevalt baasefektidest ja mõjust, mida avaldavad naftahinnad ning gaasi ja elektri hulgihinnad, mis eeldatavasti vähenevad kooskõlas futuurihindadega. ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) peaks samuti aeglustuma allapoole oma 2021. aasta lõpu tipptaset. See on osaliselt tingitud baasefektidest, kuid ka sellest, et pakkumispoolsete kitsaskohtade eeldatava järkjärgulise lahenemisega alates 2022. aasta teisest kvartalist hinnasurve väheneb, kuigi energiahindade järsu kasvu kaudne mõju võib avaldada tõususurvet. Toiduainehindade kiire inflatsioon peaks seevastu lähikvartalite jooksul püsima.
ÜTHI-inflatsioon peaks püsima nii 2023. kui ka 2024. aastal stabiilselt 1,8% tasemel. Selle varjus toimub ÜTHI-inflatsiooni (v.a toiduained ja energia) mõningane kiirenemine (1,7%-lt 1,8%-le), samal ajal kui nii toiduainehindade kui ka energiahindade inflatsioon tõenäoliselt aeglustuvad kooskõlas naftafutuuride hindade arengukõvera langusprofiiliga ja eelarvemeetmete mõju vähenemisega. ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) peaks ettevaateperioodi lõpuaastatel järk-järgult hoogustuma. Seda toetavad tooteturgude olukorra pingestumine, tööjõu ühikukulu üha tempokam kasv ja kõrgemad inflatsiooniootused, mis on liikunud EKP 2% inflatsioonieesmärgile lähemale. 2023.–2024. aastal peaks palgakasvu toetama ja ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) kiirendama eelkõige tööturutingimuste eeldatav pingestumine.
Töötaja kohta makstava hüvitise kasv peaks olema töökohtade säilitamise kavade kasutuselevõtu tõttu 2022. aastal endiselt moonutatud, kuid püsima järgnevatel aastatel jõuline. Töötaja kohta makstava hüvitise kasvu on mõjutanud ulatuslikud kõikumised, mis on tingitud tööhõive kaitseks rakendatavatest töökohtade säilitamise kavadest. See aeglustas 2020. aastal töötaja kohta makstava hüvitise aastakasvu ja tõi kaasa kasvumäära elavnemise 2021. aasta esimeses kolmes kvartalis. 2022. aasta esimesel poolel peaks see mõju püsima ning aastane keskmine kasvumäär väheneb seega vaid veidi – 4,2%-lt 2021. aastal 3,8%-le 2022. aastal. Seejärel peaks palgakasv aeglustuma, kuid jääma nii 2023. kui ka 2024. aastal kindlalt 2,9% tasemele. Ettevaateperioodi viimastel aastatel on jõuline palgakasv seotud eelkõige pingelise olukorraga tööturul ja töötuse määr peaks alanema enneolematult madalale tasemele, samal ajal kui praeguse kiire inflatsiooni teisene mõju palgakasvule peaks olema tagasihoidlik kooskõlas palkade ametlike indekseerimisskeemide vähese kasutamisega euroala riikides.[8] Miinimumpalk peaks mõningal määral tõusma kogu ettevaateperioodi jooksul, kuid eelkõige 2022. aastal. Sellise tõusu tulemusena avaldab miinimumpalk otsest mehaanilist mõju agregeeritud palgakasvule, kuid sellel võib olla ka siirdemõju kogu palgastruktuurile.[9] Avalikus sektoris peaks palgakasv olema püsivalt väiksem kui erasektoris, mis viitab sellele, et positiivne siirdemõju avalikust sektorist erasektorisse on ebatõenäoline.
Tööjõu ühikukulud peaksid ettevaateperioodil suurenema tulenevalt tööviljakuse aeglasemast kasvust töötaja kohta ja jõulisest palgakasvust. Töökohtade säilitamise kavade mõju kadudes peaks 2022.–2023. aastal toimuv töötaja kohta makstava hüvitise kasvu aeglustumine kaasa tooma tööviljakuse samasuguse vähenemise töötaja kohta, mille tulemusel on tööjõu ühikukulude kasv nii 2022. kui ka 2023. aastal ligikaudu 1%. Tööviljakuse kasvu jätkuv normaliseerumine 2024. aastal ning püsivalt jõuline palgakasv tingivad aga tööjõu ühikukulude märgatava suurenemise, mis toetab ÜTHI-inflatsiooni (v.a toiduained ja energia) kiirenemist.
Joonis 3
Euroala ÜTHI
(aastane muutus protsentides)
Märkus. Vertikaalne joon tähistab ettevaateperioodi algust.
Väline hinnasurve peaks olema 2022. aastal euroalasisesest hinnasurvest oluliselt tugevam, kuid vähenema ettevaateperioodi viimastel aastatel märkimisväärselt madalamale tasemele. Impordideflaatori aastakasv peaks suurenema –2,6%-lt 2020. aastal 6,7%-le 2021. aastal. See kajastab peamiselt naftahindade ja muu toorme (v.a energia) hindade tõusu, kuid ka pakkumispoolsetest kitsaskohtadest ja euro odavnemisest tulenevat sisendikulude mõningast kasvu. Impordihindade kasv peaks alates 2022. aastast aeglustuma ja olema 2024. aastal 0,8%.
2021. aasta septembri ettevaatega võrreldes on ÜTHI-inflatsiooni prognoosi korrigeeritud 2021. aastaks 0,4 protsendipunkti, 2022. aastaks 1,5 protsendipunkti ja 2023. aastaks 0,3 protsendipunkti võrra ülespoole. Veidi üle poole kumuleeritud korrektsioonist on seotud ÜTHI energiakomponendiga (eeskätt 2022. aastal), veidi alla kolmandiku on seotud ÜTHI-inflatsiooniga (v.a toiduained ja energia) ning ülejäänud on seotud ÜTHI toiduainete komponendiga. Need korrektsioonid kajastavad hiljutisi oodatust positiivsemaid andmeid, energiatoorme hindade hiljutise järsu kasvu otsest ja kaudset tõusumõju, tarnehäiretest tingitud tugevamat ja püsivamat tõususurvet, jõulisemat palgakasvu ja euro vahetuskursi nõrgenemist.
Infokast 3
Energiatoorme hindade areng ja selle mõju ÜTHI energiahindade prognoosile
Energiatoorme hinnad on nõudluse ja pakkumise teguritest tulenevalt märgatavalt tõusnud võrreldes pandeemia ajal saavutatud madalaima tasemega (vt joonis A). Maailmamajanduse elavnemine on suurendanud nafta- ja gaasinõudlust. Gaasinõudlust toetasid ka eelmisel talvel valitsenud külm ilm ja vähene tuul suvel, mis pärssis tuuleenergia tootmist ja põhjustas selle asendamise gaasiga. Samal ajal toetasid naftahindu OPEC+ liikmete tarnekärped ja põlevkivitootmise aeglane kasv Ameerika Ühendriikides ning Norra ja Venemaa tarned Euroopa gaasiturgudel olid piiratud. ELi elektri hulgihinnad tõusid eeskätt kõrgemate gaasihindade tõttu, sest elektrihinnad põhinevad elektrijaamade lühiajalistel piirkuludel.[10] Oma osa oli ka kõrgematel saastekvootide hindadel ELi heitkogustega kauplemise süsteemis (HKS).
ÜTHI energiahindade põhiprognoosi aluseks olevad eeldused, mis põhinevad futuurihindadel, näevad ette energiatoorme hindade languse 2022. aastal. Kui varasemates ettevaadetes põhinesid tehnilised eeldused eelkõige naftafutuuride hindade arengukõveral, siis 2021. aasta detsembri eelvaates on neid täiendatud gaasi- ja elektrifutuuride hindadega, võttes arvesse gaasilepingute puhul täheldatud lahtisidumist naftahindadest. Naftafutuuride hindade arengukõver on hetkel langev (vt joonis A). See on sageli tingitud naftaturu olukorra pingestumisest, kuna naftaga kaasneb n-ö kauba otsesest omandiõigusest tulenev preemia, mis kajastab varude hoidmisest saadavat kasu. Hindade arengukõvera langus võib aga peegeldada ka turul valitsevat ootust, et nafta nõudlus ja pakkumine võivad 2022. aasta alguseks tasakaalustuda ja seejärel ületab pakkumine nõudlust, nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur praegu prognoosib.[11] Hulgiturgude futuurihindade põhjal peaksid ka gaasi- ja elektrihinnad pärast selle talve möödumist langema, sest gaasitarbimine sõltub küttevajadusest.
Joonis A
Nafta-, gaasi-, elektri- ja HKSi hinnad ja futuurid
Allikad: Eurostat, Refinitiv, Intercontinental Exchange – ICE, Bloomberg, Gestore Mercati Energetici, Fraunhofer ISE ja EKP ekspertide arvutused.
Märkus. Euroala elektri hulgihinnad (ja futuuride hinnad) arvutatakse viiel suurimal turul registreeritud hindade kaalutud keskmisena (kasutades kaaludena elektritootmist). Pidevjooned viitavad hulgi-/hetkehindadele, katkendjooned aga vastavate futuuride hindadele. Värskeimad andmed on esitatud seisuga november 2021 (elektrihindade puhul oktoober 2021). Futuuride hinnad on esitatud seisuga 25. november 2021.
ÜTHI aastane energiahindade inflatsioon ulatus 2021. aasta novembris 27,4%ni, kusjuures viimastel kuudel suurenes gaasi- ja elektrihindade osatähtsus (vt joonis B, vasakpoolne graafik). Traditsiooniliselt on ÜTHI-inflatsiooni kõige suurema panuse andnud transpordikütuste hinnad. Ehkki kütusehinnad on endiselt domineeriv tegur, on nende suhteline roll ÜTHI energiahindade inflatsioonis viimasel ajal mõnevõrra vähenenud. Konkreetsemalt andsid kütusehinnad oktoobris 14,1 protsendipunkti energiahindade aastakasvust, samal ajal kui elektri- ja gaasihinnad andsid koos 9,3 protsendipunkti, saavutades sellega rekordiliselt kõrge taseme. Gaasi- ja elektrihindade areng on euroala riikides siiski väga erinev. See tuleneb erinevustest hulgihindade edasikandumises, mis sõltub hinnastruktuurist, hinnakujundusmehhanismist ja elektrienergia tootmiseks kasutatavate energiaallikate jaotusest. Lisaks sellele on mitu euroala riiki kehtestanud või kavatsevad kehtestada ajutised eelarvemeetmeid, et leevendada energiahindade tõusu mõju tarbijatele. Kui mõnes riigis on neil meetmetel tarbijahindadele otsene mõju (nt madalamate kaudsete maksude kaudu), siis teistes riikides hõlmavad need siirdeid (nt väikese sissetulekuga kodumajapidamistele) ja otsene mõju seetõttu puudub.
2021. aasta detsembri ettevaate kohaselt on energiahindade inflatsioon 2022. aastal keskmiselt kiire ja seetõttu peaks ka koguinflatsioon püsima üsna hoogne. 2023. ja 2024. aastal peaks energiahindade inflatsioon aeglustuma (vt joonis B, parempoolne graafik). Energiahindade inflatsioon peaks saavutama rekordiliselt kõrge taseme 2022. aasta hakul. Seda peaksid kõrgete kütusehindade kõrval toetama ka gaasi- ja elektrihinnad, mis muu hulgas kajastavad viimastel kuudel toimunud hulgihindade tõusu viitajaga mõju tarbijahindadele, aga ka talvised kõrged energiafutuuride hinnad. Seejärel peaks energiahindade inflatsioon vähehaaval aeglustuma, kajastades nafta- ja gaasifutuuride hindade arengukõvera langust ning negatiivseid baasefekte, mis tulenevad energiahindade suurest igakuisest tõusust 2021. aastal. Need baasefektid peaksid avaldama energiahindade inflatsioonile tugevat langussurvet 2022. aasta jaanuaris, märtsis, juulis ja oktoobris (vt joonis C, sinised tulbad). Kogu aasta arvestuses peaks energiahindade inflatsioon aeglustuma negatiivsete baasefektide tulemusena 2022. aasta novembriks rohkem kui 20 protsendipunkti võrreldes 2021. aasta novembriga (vt joonis C, kollased tulbad).[12] Tulenevalt naftafutuuride hindade arengukõvera langusest on 2023. ja 2024. aastal energiahindade inflatsiooni osakaal üldises ÜTHI-inflatsioonis väga väike. Seda toetavad aga energiahindade alandamiseks võetavate ajutiste eelarvemeetmete lõppemine ja kliimamuutustega seotud riiklikud meetmed.
Joonis B
ÜTHI energiahindade inflatsioon: varasemad andmed ja prognoosid
(aastane muutus protsentides; aastane osakaal protsendipunktides)
Allikad: Eurostat, 2021. aasta detsembri ettevaade ja EKP ekspertide arvutused.
Märkus. Värskeimad andmed ÜTHI energiahindade kohta pärinevad 2021. aasta novembrist ja üksikute komponentide kohta 2021. aasta oktoobrist.
Joonis C
Baasefektide mõju energiahindade inflatsioonile
(protsendipunktides)
Allikad: Eurostat ja EKP ekspertide arvutused.
Märkus. Igakuised baasefektid näitavad baasefekti mõju energiahindade aastase inflatsioonimäära muutumisele kuude lõikes. Baasefektide kumulatiivne mõju arvutatakse igakuiste baasefektide liitmise teel ja seda näidatakse alati konkreetse vaatluskuu suhtes. Näiteks tuleneb baasefektidest energiahindade inflatsiooni umbes 10 protsendipunkti suurune vähenemine 2022. aasta juunis võrreldes 2021. aasta novembri inflatsioonimääraga.
Poliitiline ebakindlus seoses tulevase gaasi- ja naftakasutusega võib suurendada toormehindade volatiilsust rohepöörde ajal. Nafta ja gaasi nõudlus sõltub olulisel määral kliimamuutustega seotud probleemide lahendamiseks kogu maailmas vastu võetud poliitilisest strateegiast ning taastuvate energiaallikate kättesaadavusest. Kuni energiatõhusust ja taastuvate energiaallikate tootmisvõimsust ei ole piisavalt suurendatud, võib nõudlus fossiilkütuste, näiteks gaasi järele püsida suure ja volatiilsena.
Energiahindade arengut võivad lisaks liikmesriikide kliimamuutustealasele poliitikale mõjutada ka ELi kliimamuutuste poliitika ja CO2 hindade tõus. ELi HKSi saastekvootide hinnad tõusid novembris üle 70 euro ühe CO2 ekvivalenttonni kohta. Kui HKSi futuurihindade arengukõver tõuseb vaid veidi (vt joonis A), siis enamik ELi heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks vajaliku CO2 hinnataseme hinnangutest on kõrgemad kui praegused hinnad. CO2 hinnad ELis tõenäoliselt tõusevad, sest Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku ELi HKS reformida, eelkõige laiendades selle ulatust, ning ELi energia maksustamise direktiiv läbi vaadata. Kavandatud meetmete järkjärguline võtmine võib avaldada energiahindadele astmelist mõju.
Infokast 4
Teiste institutsioonide prognoosid
Euroala majandusarengu kohta on avaldanud arvukalt prognoose nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka erasektori asutused. Kuna kõnealused prognoosid koostati eri ajal, siis ei saa neid omavahel ega ka eurosüsteemi ekspertide ettevaatega otseselt võrrelda. Ühtlasi põhinesid need tõenäoliselt erinevatel eeldustel COVID-19 pandeemia edasise arengu kohta. Lisaks kasutatakse eelarvepoliitikat, finantsturge ja euroalaväliseid muutujaid, sh naftahinda ja muid toormehindu käsitlevate eelduste väljatöötamisel erinevaid meetodeid. Samuti esineb prognoosides erinevusi andmete korrigeerimisel tööpäevade arvu järgi (vt tabel).
Euroala SKP reaalkasvu ja ÜTHI-inflatsiooni hiljutiste prognooside võrdlus
(aastane muutus protsentides)
Allikad: Consensus Economics Forecasts (9. detsember 2021, andmed 2023. ja 2024. aasta kohta pärinevad 2021. aasta oktoobri uuringust); OECD Economic Outlook (detsember 2021, nr 110); MJEconomics (euroala baromeeter, 18. november 2021, andmed 2023. ja 2024. aasta kohta pärinevad 2021. aasta oktoobri uuringust); Euroopa Komisjoni koostatud majanduse vaheprognoos (sügis 2021); EKP Survey of Professional Forecasters (2021. aasta neljas kvartal, uuring toimus 1.–11. oktoobril 2021) ning IMF Economic Outlook (12. oktoober 2021).
Märkus. Eurosüsteemi ekspertide makromajanduslikus ettevaates kasutatakse tööpäevade arvuga korrigeeritud aastaseid kasvumäärasid, kuid Euroopa Komisjoni ja IMFi prognoosides on need tööpäevade arvuga korrigeerimata. Muude organisatsioonide prognoosides ei täpsustata, kas andmed on tööpäevade arvuga korrigeeritud või mitte. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva.
Eurosüsteemi ekspertide 2021. aasta detsembri ettevaate SKP reaalkasvu prognoosis nähakse teiste institutsioonide prognoosidega võrreldes ette väiksem kasv 2022. aastal, kuid märgatavalt suurem kasv 2023. aastal, samal ajal kui inflatsiooniprognoos on teiste institutsioonide omast 2022. aastal palju kõrgem ja 2023. aastal prognoosivahemiku tipus. 2021. aasta detsembri ettevaates on 2022. aasta kasvuprognoos teiste institutsioonide prognoosidega võrreldes tagasihoidlikum, kuid vaid veidi väiksem võrreldes hilisemate prognoosidega, mis sisaldavad värskeimat teavet pakkumispoolsete kitsaskohtade intensiivistumise ning pandeemiaolukorra ja sellega seotud piirangute kohta. 2023. aasta kiirema kasvu prognoosi võib osaliselt selgitada SKP kasvu järsema hoogustumisega pärast pakkumispoolsete kitsaskohtade kõrvaldamist. 2021. aasta detsembri ettevaates esitatud 2022. aasta inflatsiooniprognoos on teiste institutsioonide prognoosidest kõrgem. Seda saab suuresti selgitada 2021. aasta novembri ÜTHI andmete lisamisega ja volatiilsemate komponentide oodatava kiirema inflatsiooniga. Erinevused võrreldes teiste institutsioonide 2024. aasta prognoosidega on nii SKP kasvu kui ka ÜTHI-inflatsiooni puhul piiratud.
Infokast 5
Euroala majanduse väljavaate alternatiivsed stsenaariumid
Kuna pandeemia edasise arengu ja selle majanduslike tagajärgede suhtes püsib märkimisväärne ebakindlus, mis tuleneb eeskätt uue omikrontüve levikust, esitatakse selles infokastis 2021. aasta detsembri ettevaate põhistsenaariumile lisaks ka kaks alternatiivset stsenaariumit.[13] Võrreldes põhistsenaariumiga prognoositakse leebes stsenaariumis pandeemia kiiremat lõpulejõudmist 2022. aasta jooksul, eriti just areneva majandusega riikides, kus vaktsineerimine kulgeb eeldatavasti kiiremini. Selle stsenaariumi kohaselt oleks nakatumismäär madalam, vaktsiinide tõhusus suurem ja taasnakatumise oht väiksem (vt joonis A). See tähendaks piirangute kiiremat lõdvendamist, kindlustunde jõudsat paranemist ja väga piiratud majanduslikke kulusid. Karmis stsenaariumis seevastu prognoositakse pikemaajalist tervisekriisi, mille jooksul pandeemialained korduvad (tekivad uued viirustüved, nagu näitab omikrontüve levik) ja tõhusalt on kaitstud väiksem osa elanikkonnast. Sellest tulenev nakkusjuhtumite ja haiglaravi vajajate arvu kiire kasv peaks põhjustama liikumispiirangute ja seega ka majandusaktiivsuse piirangute karmistamist 2022. aasta alguses, ehkki vähemal määral kui 2021. aasta alguses. Tervisekriis peaks kestma kuni 2023. aasta keskpaigani, pärssides majandusaktiivsust ja põhjustades majanduskahju, mida võimendab maksejõuetusjuhtumite sagenemine.
Joonis A
Pandeemiaga seotud simulatsioonid EKP-BASIR mudeli järgi
(protsentuaalsed kõrvalekalded võrreldes 2020. aasta esimese viie nädalaga (ülemine vasakpoolne graafik); elanikkonna osakaalud (kõik muud graafikud))
Allikad: Google’i pakutavad liikuvusandmed, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus ning EKP arvutused.
Märkus. Jaotus põhineb juhuslikel simulatsioonidel, milles võetakse arvesse järgmiste teguritega seotud ebakindlust: i) vaktsineerimismäär (U~[0,8–1,2%]); ii) vaktsineerimise tõhusus (U~[30–70%]) ja taasnakatumise määr (U ~[0–15%]); iii) uuest deltatüvest tingitud nakatumiste arvu tõus (N~60%, 10%); iv) SIR mudeli parameeter; v) seniste kogemustega arvestamine (N~52%, 10%) ning vi) jääkväärtustes väljenduv varasem ebakindlus.
Leebe stsenaariumi kohaselt peaks SKP reaalkasv 2022. aastal jõuliselt elavnema, kuid karmis stsenaariumis oleks elavnemine üksnes tagasihoidlik, samal ajal kui ettevaateperioodi lõpus oleks SKP reaalkasvu näitaja eri stsenaariumite lõikes kitsamas vahemikus (vt joonis B). Leebe stsenaarium näeb 2022. aasta alguses ette tugevat kasvu, mida toetavad tõhusad vaktsiinid ja majanduslik vastupanuvõime piirangute suhtes eelkõige areneva majandusega riikides. See toob võrreldes põhistsenaariumiga kaasa euroala suurema välisnõudluse ja seega ulatuslikuma ekspordi, mille tulemusel kindlustunne jõuliselt paraneb. Koos oodatust kiirema hoogustumisega kontaktirohkes teenindussektoris toob see kaasa tarbimise ulatuslikuma elavnemise, säästumäära märgatavama languse ja töötuse jõulisema vähenemise võrreldes põhistsenaariumiga. Leebes stsenaariumis peaks majandusaktiivsus olema 2022. aasta keskpaigaks oma pandeemiaeelsest trajektoorist hoogsam. Karmis stsenaariumis tabaks euroala majandust tehniline langus, sest piirangute karmistudes väheneks majandusaktiivsus 2021. aasta neljandas kvartalis ja 2022. aasta esimeses kvartalis. Majanduskasv jääks kuni 2023. aasta alguseni põhistsenaariumis prognoositust väiksemaks, sest karmi stsenaariumi korral lõdvendatakse piiranguid üksnes vähehaaval ja valitseb märkimisväärne ebakindlus. Ehkki kodumajapidamised on endiselt ettevaatlikud ja nende säästumäär jätkuvalt kõrge, osutab püsivalt suur tööpuudus töötururiskile, kuna ettevõtete haavatavus ja maksejõuetus suurendaksid tööjõu ümberpaigutamise vajadust.
Alternatiivsed makromajanduslikud stsenaariumid euroala kohta
(aastane muutus protsentides, % tööjõust)
Märkus. Reaalse SKP andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva.
Ehkki ÜTHI-inflatsioon on eri stsenaariumite lõikes lühiajalises vaates peaaegu identne, püsiks see leebe stsenaariumi korral 2023.–2024. aastal stabiilselt 2,0% tasemel, kuid karmis stsenaariumis aeglustuks märkimisväärselt ettevaateperioodi hilisematel aastatel (vt joonis B). Mõlemas stsenaariumis saavutab inflatsioon 2021. aasta neljandas kvartalis rekordiliselt kõrge taseme peamiselt ajutiste tegurite, sealhulgas kõrgematest energiahindadest ja pakkumispoolsetest kitsaskohtadest tulenevate baasefektide tõttu, kuid seejärel ilmnevad kahe stsenaariumi vahel lahknevused, mis on tingitud erinevustest reaalmajanduse olukorras. Leebes stsenaariumis põhjustab eelkõige toote- ja tööjõuturu olukorra pingestumisest tulenev tugev tõususurve alusinflatsiooni märkimisväärse kiirenemise 2024. aastal, samal ajal kui karmi stsenaariumi kohaselt jääks see 2023.–2024. aastal mõõdukaks.
Joonis B
Euroala SKP reaalkasvu ja ÜTHI-inflatsiooni alternatiivsed stsenaariumid
(aheldatud väärtused, IV kv 2019 = 100 (vasakpoolne graafik); aastane muutus protsentides (parempoolne graafik))
Märkus. Reaalse SKP andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud. Vertikaalne joon tähistab ettevaateperioodi algust. Varasemad näitajad võivad erineda Eurostati värskeimatest andmetest, mis on avaldatud pärast käesoleva ettevaate koostamise lõppkuupäeva.
Kummagi stsenaariumi simulatsioonides ei eeldata mõju pakkumispoolsetele kitsaskohtadele ega nende makromajanduslikele tagajärgedele. Selle põhjuseks on ebakindlus seoses sellega, millist mõju pandeemia edasine areng neile kitsaskohtadele avaldab. Ühest küljest võivad pandeemiaolukorra halvenemine ja väiksem nõudlus tarnehäireid leevendada, sest suur osa neist on tingitud kasvanud nõudlusest, mis ületab pakkumist. Teisest küljest võivad edasised tarneahelahäired, mis tulenevad liikumispiirangutest ja/või nõudluse struktuurilisest nihkumisest tarbijateenustelt kaupadele, pakkumispoolseid kitsaskohti süvendada. Kitsaskohtade süvenemine kummaski stsenaariumis võib pärssida majandusaktiivsust ning avaldada hindadele tõususurvet, samal ajal kui kitsaskohtade leevenemisel tekiks vastupidine mõju.
Infokast 6
Tundlikkusanalüüs
Ettevaade põhineb suurel määral tehnilistel eeldustel mõningate põhimuutujate arengu kohta. Kuna mõned muutujad võivad euroala käsitlevat ettevaadet oluliselt mõjutada, võib ettevaate tundlikkuse hindamine eeldatust erinevate arengusuundade suhtes olla abiks ettevaatega seonduvate riskide analüüsimisel.
Tundlikkusanalüüsi eesmärk on hinnata naftahinna alternatiivsete arengusuundade mõju. Tehnilised eeldused naftahinna arengu suhtes tuginevad naftafutuuridele. Käesolevas analüüsis käsitletakse naftahinna mitut alternatiivset arengusuunda. Esimene on tuletatud 25. protsentiiliga jaotusest, mis on saadud naftahinna optsioonidest tuletatud tihedustest seisuga 25. november 2021 (tehnilised eeldused on arvutatud selle kuupäeva seisuga). Selle suundumuse kohaselt langeb naftahind järk-järgult tasemele, mis on põhistsenaariumis 2024. aasta kohta eeldatust ligikaudu 40% madalam. Ekspertide mitmest makromajanduslikust mudelist saadud keskmiste tulemuste kohaselt avaldaks see stsenaarium kogu ettevaateperioodi jooksul SKP reaalkasvule vähest tõusumõju ja ÜTHI-inflatsioonile suuremat langusmõju. Teine arengusuund on tuletatud 75. protsentiiliga samast jaotusest ja selle kohaselt tõuseb naftahind tasemele, mis on põhistsenaariumis 2024. aasta kohta eeldatust ligikaudu 32% kõrgem. See stsenaarium avaldaks aastatel 2022–2024 SKP reaalkasvule väga väikest langusmõju ja ÜTHI-inflatsioonile mõnevõrra suuremat tõusumõju. Kolmas arengusuund põhineb eeldusel, et naftahind püsib ettevaate koostamise lõppkuupäeva seisuga kehtinud tasemel (83,1 USA dollarit barreli kohta), mis on põhistsenaariumis 2024. aasta kohta eeldatust ligikaudu 20% kõrgem. See stsenaarium avaldaks aastatel 2023–2024 SKP reaalkasvule vähest langusmõju, kuid ÜTHI-inflatsioon oleks 2022.–2024. aastal 0,2–0,3 protsendipunkti võrra kõrgem.
Naftahinna alternatiivsete arengusuundade mõju
Märkus. 25. ja 75. protsentiil viitavad naftahinna optsioonidest tuletatud riskineutraalsetele tihedustele seisuga 25. november 2021. Stabiilne naftahind on hind sama kuupäeva seisuga. Makromajanduslik mõju põhineb ekspertide mitmest makromajanduslikust mudelist saadud keskmistel tulemustel.
© Euroopa Keskpank, 2021
Postiaadress 60640 Frankfurt am Main, Germany
Telefon +49 69 1344 0
Veebileht www.ecb.europa.eu
Kõik õigused on kaitstud. Taasesitus õppe- ja mitteärilistel eesmärkidel on lubatud, kui viidatakse algallikale.
Terminite kohta saab täpsemat teavet EKP seletavast sõnastikust
HTML ISSN 2529-4660, QB-CF-21-002-ET-Q
- Tehnilised eeldused, näiteks naftahindade ja vahetuskursside kohta, põhinevad andmetel seisuga 25. november 2021 (vt infokast 1). Euroala käsitleva makromajandusliku ettevaate koostamine jõudis lõpule 1. detsembril 2021. Ettevaade hõlmab aastaid 2021–2024. Nii pikka ajavahemikku käsitleva ettevaatega kaasneb väga suur ebakindlus, mida tuleb ettevaate tõlgendamisel silmas pidada. Vt 2013. aasta mai EKP kuubülletääni artikkel „An assessment of Eurosystem staff macroeconomic projections”. Vt tabelites ja joonistel sisalduvaid andmeid eraldi failis: http://www.ecb.europa.eu/pub/projections/html/index.en.html. EKP ja eurosüsteemi ekspertide varasemad makromajanduslikud ettevaated on tervikuna kättesaadavad andmebaasis aadressil https://sdw.ecb.europa.eu/browseSelection.do?node=5275746.
- Pidades silmas uue omikrontüve peamiste epidemioloogiliste omadustega seotud väga suurt ebakindlust, on ettevaates arvesse võetud üksnes prognoosi koostamise ajaks kehtestatud või teatavaks tehtud piiramismeetmete mõju.
- Vt The impact of supply bottlenecks on trade, EKP majandusülevaade 6/2021, ja „Sources of supply chain disruptions and their impact on euro area manufacturing” (avaldamisel), EKP majandusülevaade 8/2021.
- Vt ka infokast 2 Kodumajapidamiste säästumäära dünaamika ja mõju euroala majandusväljavaatele, eurosüsteemi ekspertide makromajanduslik ettevaade euroala kohta, juuni 2021.
- Euroala riikide kümneaastase tähtajaga võlakirjade nominaalseid intressimäärasid käsitlev eeldus põhineb riikide kümneaastaste võrdlusvõlakirjade kaalutud keskmisel tulususel, mis on kaalutud SKP aastakasvu näitajatega ja mida on pikendatud EKP arvutatud euroala kümneaastaste võlakirjade tulukõverast tuletatud forvardprofiiliga. Kahe seeria vaheline esialgne erinevus hoitakse ettevaateperioodil muutumatuna. Eeldatakse, et konkreetsete riikide riigivõlakirjade tulususe ja euroala vastava keskmise näitaja erinevus jääb ettevaateperioodil samaks.
- Vt Labour supply developments in the euro area during the COVID-19 pandemic, EKP majandusülevaade 7/2021.
- Eurosüsteemi / EKP ekspertide ettevaadetes hoitakse ÜTHI kaale ettevaateperioodil tavaliselt muutumatuna. Võttes arvesse COVID-19 pandeemiast tingitud suuri muutusi tarbimisharjumustes ja nende muutuste võimalikku taandumist lähiaastatel, võivad ÜTHI kaalude tulevased muudatused põhjustada aastase ÜTHI-inflatsioonimäära täiendavat volatiilsust, mida ekspertide ettevaadetes arvesse ei võeta. Ettevaateperioodi kalendriaastatel peaks keskmistele inflatsioonimääradele avalduv mõju olema siiski väike.
- Vt The prevalence of private sector wage indexation in the euro area and its potential role for the impact of inflation on wages, EKP majandusülevaade 7/2021.
- Hiljuti teatavaks tehtud miinimumpalga tõusu Saksamaal ei ole selle ajastuse ja rakendamisega seotud ebakindluse tõttu põhistsenaariumis veel arvesse võetud.
- Hinnakujundusmehhanism tähendab, et elektri hulgihinna määrab kõige kallim tehnoloogia, mida on vaja elektrinõudluse rahuldamiseks. Tippkoormuse ajal määravad hinna tavaliselt gaasiküttel töötavad elektrijaamad ning seetõttu on elektri ja gaasi hulgihinnad seotud.
- Vt „Oil Market Report”, Rahvusvaheline Energiaagentuur, 16. november 2021.
- Baasefektide mõiste ja nende rolli kohta inflatsioonidünaamikas vt infokast Recent dynamics in energy inflation: the role of base effects and taxes, EKP majandusülevaade 3/2021.
- Stsenaariumite väljatöötamisel kasutatakse EKP-BASE mudelit (vt Angelini, E., Bokan, N., Christoffel, K., Ciccarelli, M. ja Zimic, S., „Introducing ECB-BASE: The blueprint of the new ECB semi-structural model for the euro area”, EKP teadustoimetiste seeria nr 2315, Frankfurt Maini ääres, september 2019). Ühtlasi kasutatakse EKP-BASIR mudelit (vt Angelini, E., Damjanović, M., Darracq Pariès, M. ja Zimic, S., „ECB-BASIR: a primer on the macroeconomic implications of the COVID-19 pandemic”, EKP teadustoimetiste seeria nr 2431, Frankfurt Maini ääres, juuni 2020), et saada pandeemiaolukorra analüüsi tulemused, mis vastavad kahele stsenaariumile (esitatud joonisel A). Võttes arvesse ebakindlust seoses mõjuga, mida pandeemia alternatiivsed arengusuunad tehnilistele eeldustele avaldavad, ei muudeta neid eeldusi võrreldes põhistsenaariumiga.
- 16 December 2021
- 3 January 2022