Ülevaade

Euroala majandus taastub kiiresti hoolimata koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiaga seotud jätkuvast ebakindlusest ja pakkumispoolsetest kitsaskohtadest.^[1] 2021. aasta teises kvartalis elavnes majandusaktiivsus oodatust kiiremini ja aasta teises pooles peaks selle kasv hoogsalt jätkuma, kusjuures 2021. aasta lõpuks peaks SKP reaalkasv ületama oma kriisieelse taseme. Seejärel peaks kasv jääma jõuliseks, kuid vähehaaval normaliseeruma. See väljavaade põhineb mitmel eeldusel: 2021. aasta teisel poolel lõdvendatakse hoogsalt piiramismeetmeid, alates 2022. aasta algusest hakkavad vähehaaval leevenema pakkumispoolsed kitsaskohad, endiselt pakutakse toetust märkimisväärsete poliitikameetmete kaudu (sealhulgas soodsad rahastamistingimused) ning jätkub maailmamajanduse elavnemine. Euroala sisenõudlus peaks jääma elavnemise peamiseks tõukejõuks ning seda soodustavad ka reaalse kasutatava tulu oodatav kasv ja ebakindluse vähenemine. Eratarbimist ja eluasemeinvesteeringuid peaksid ühtlasi toetama suuremahulised kogunenud säästud. SKP reaalkasv peaks olema 2021. aastal 5% ning aeglustuma 2022. ja 2023. aastal vastavalt 4,6% ja 2,1%ni. Eurosüsteemi ekspertide 2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes on 2021. aasta teise poole kvartalikasvu prognoose veidi alandatud, võttes arvesse oodatust püsivamaid pakkumispoolseid kitsaskohti, koroonaviiruse nakkuslikuma deltatüve levikut ning 2021. aasta esimese poole positiivsemaid näitajaid, mis vähendavad edasise tugevama majanduskasvu ulatust. Sellest hoolimata on SKP reaalkasvu 2021. aasta prognoosi tervikuna korrigeeritud 0,4 protsendipunkti võrra ülespoole. 2022. ja 2023. aasta prognoosid jäävad üldjoontes samaks.

Inflatsiooniväljavaadet iseloomustab sujuv hoogustumine 2021. aastal, millele järgnevad mõõdukamad kasvumäärad 2022. ja 2023. aastal. 2021. aastal peaks inflatsioon olema ajutiste tegurite tõusumõju tulemusel keskmiselt 2,2%. Need tegurid hõlmavad energiahindade inflatsioonimäära elavnemist tugevate baasmõjude keskkonnas, tarnehäiretega seonduvat sisendikulude jõulist kasvu, ühekordset mõju teenuste hindadele seoses COVID-19 pandeemiast tingitud piirangute leevendamisega ning endise käibemaksumäära taastamist Saksamaal. Sedamööda, kuidas need tegurid alates 2022. aasta algusest taanduvad ning pakkumise ja nõudluse vaheline ajutine tasakaalustamatus väheneb, peaks ÜTHI-inflatsioon aeglustuma 2022. ja 2023. aastal vastavalt 1,7% ja 1,5%ni. Nende valdavalt ajutiste tegurite mõju kõrvale jättes peaks ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) aegamisi kiirenema sedamööda, kuidas elavnemine edeneb, majanduse loidus taandub ning toormehindade (sh nafta) hiljutise tõusu mõju kandub järk-järgult üle tarbijahindadele. Hoogustuma peaks ka toiduainehindade inflatsioon. Koguinflatsioonile avalduvat tõusumõju tasakaalustab ettevaateperioodil üldjoontes energiahindade aeglasem tõus, mida kujundavad naftahindadega seotud tehnilised eeldused. 2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes on nii alus- kui ka koguinflatsiooni korrigeeritud kogu ettevaateperioodiks ülespoole. Korrektsioonide põhjuseks on hiljutised oodatust positiivsemad andmed, pakkumispoolsete kitsaskohtadega seotud mõningane täiendav tõususurve, nõudluse paranenud väljavaade, nafta- ja muude toormehindade kerkimisest tulenev tõusumõju ning euro vahetuskursi hiljutine langus.

1 Reaalmajandus

Reaalse SKP näitaja tõusis 2021. aasta teises kvartalis 2,2%.^[2] See on 0,8 protsendipunkti võrra rohkem, kui 2021. aasta juuni ettevaates eeldati. Elavnemine tulenes peamiselt sisenõudlusest ja eelkõige eratarbimisest, arvestades reaalse kasutatava tulu kasvu ja säästumäära märkimisväärset langust. Ehkki piiramismeetmed olid esimese kvartaliga võrreldes üksnes veidi leebemad ja juuni ettevaates eeldatuga üldjoontes kooskõlas, näib, et aktiivsuse oodatust hoogsamas kasvus on kajastunud majandustegevuse väiksem tundlikkus COVID-19 pandeemiast tingitud piirangute suhtes. SKP reaalkasvu näitaja oli teises kvartalis endiselt 2½% madalam kui 2019. aasta neljandas kvartalis.

Kolmandas kvartalis peaks SKP reaalkasv piiramismeetmete edasise lõdvenemise ja tugevate majandususalduse näitajate keskkonnas taas jõuliselt hoogustuma (vt joonis 1). 2021. aasta kolmandas ja neljandas kvartalis leevendatakse piiramismeetmeid tõenäoliselt veelgi. Need peaksid siiski olema 2021. aasta juuni ettevaates eeldatust mõnevõrra rangemad, võttes arvesse COVID-19 deltatüve esilekerkimist ning uute nakkusjuhtumite arvu tõusu juulis ja augustis. Majandususalduse näitajad on väikesest alanemisest hoolimata endiselt kõrgel tasemel, mis viitab sellele, et kehtima jäänud piiramismeetmed ei põhjusta majanduses märkimisväärseid häireid. Seetõttu peaks SKP reaalkasv olema 2021. aasta teisel poolel jätkuvalt jõuline, ehkki juuni ettevaatega võrreldes on selle prognoosi veidi allapoole korrigeeritud. See kajastab seni eeldatust rangemaid piiramismeetmed ja püsivamaid pakkumispoolseid kitsaskohti, ning ka hinnangut, et aasta esimesel poolel laekunud oodatust positiivsemad andmed vähendavad aasta teises pooles edasise taastumise ulatust.

SKP reaalkasv peaks hoogsalt jätkuma ka 2022. aastal ning aeglustuma siis 2023. aastal tavapärasemal tasemel. SKP kasvuprognoos põhineb mitmel eeldusel. Nendeks on piiramismeetmete täielik lõdvendamine 2022. aasta alguseks, ebakindluse edasine vähenemine, kindlustunde jõuline kasv seoses pandeemiaolukorra järkjärgulise lõpulejõudmisega ning maailmamajanduse jätkuv elavnemine (vt infokast 2). Samuti eeldatakse, et alates 2022. aasta algusest kaovad järk-järgult praegused tarnehäired. Ühtlasi peaks Euroopa Liidu taasterahastu (NGEU) suurendama mõnes riigis investeeringuid. Eelarve-, järelevalve- ja rahapoliitika peaksid üldiselt püsima väga toetavad, mis väldib reaalmajanduse ja finantssektori suurt negatiivset vastastikmõju. Kokkuvõttes peaks reaalse SKP näitaja ületama 2021. aasta neljandas kvartalis – ehk 2021. aasta juuni ettevaates prognoositust ühe kvartali võrra varem – oma kriisieelse taseme (vt joonis 2) ning jõudma 2022. aasta lõpuks tasemele, mis jääb enne pandeemia algust eeldatust üksnes mõnevõrra allapoole.

Eratarbimine peaks majanduse elavnemise peamise tõukejõuna ettevaateperioodil jõuliselt hoogustuma ning ületama 2022. aasta esimeseks kvartaliks oma kriisieelse taseme. Eratarbimine taastus 2021. aasta teises kvartalis oodatust palju rohkem, kuid jäi oma pandeemiaeelsest tasemest siiski ligikaudu 6% allapoole. Oodatust positiivsemad näitajad kajastavad tõenäoliselt nii säästumäära suuremat langust kui ka reaalse tulu kiiremat kasvu. Sissetulekud sõltusid jätkuvalt peamiselt palgatulust, mida iseloomustab üldjuhul suhteliselt suurem tarbimise piirkalduvus. Eratarbimise kasv peaks 2021. aasta teisel poolel hoogsalt jätkuma. See on seotud piiramismeetmete leevendamisega ja ka suuremahuliste säästude kogunemisega, mis võimaldab kuhjunud nõudlusel mõningal määral vallanduda. Keskpikas perspektiivis peaks eratarbimise kasv olema reaalse tulu tagasihoidlikumast kasvust endiselt hoogsam ning ebakindluse eeldatav vähenemine võimaldab ülemääraste säästude ulatuslikumat kasutuselevõttu.

Suurem palgatulu peaks toetama reaalse kasutatava tulu suundumusi kogu ettevaateperioodil. Sedamööda, kuidas majanduse taasavanemine jätkub ja tööhõive kasv hoogustub, peaks palgatulu andma olulise panuse reaalse kasutatava tulu arengusse. Seevastu netofiskaalülekanded, mille mõju oli 2020. aastal väga positiivne, hakkavad alates 2021. aastast sissetulekute kasvu pärssima. See kajastab COVID-19 pandeemiaga seotud toetusmeetmete eeldatavat aegumist. Reaalse kasutatava tulu kasvu pidurdab tõenäoliselt ka tarbijahinnainflatsiooni prognoositav kasv.

Kodumajapidamiste säästumäär peaks langema 2022. aastal kriisieelsest tasemest allapoole, kuna teenindussektor taasavaneb ja tagavarasäästude kogumise ajendid kaotavad tähtsuse. Mõne järgmise kvartali jooksul peaks säästumäär oluliselt alanema, sest piiramismeetmete eeldatava leevendamisega seoses väheneb pealesunnitud säästmise osakaal. Samuti peaksid ebakindluse taandudes ja tööturu olukorra paranedes kahanema tagavarasäästud. Säästumäär peaks langema 2022. aastal kriisieelsest tasemest allapoole ja seejärel veel veidi alanema. Prognooside kohaselt peaks see jääma pandeemiaeelses põhistsenaariumis eeldatud tasemest veidi madalamaks ning selle tulemusel peaksid kodumajapidamiste eelnevalt kogunenud ülemäärased säästud mõningal määral vähenema. See toetaks tarbimise jõulist elavnemist. Kogunenud säästude eeldatavat osatähtsust tarbimise taastumisel vähendab siiski mõnevõrra asjaolu, et valdavalt on säästud kontsentreerunud jõukamatesse ja vanemaealistesse kodumajapidamistesse, kelle tarbimisvalmidus on väiksem.^[3]

Eluasemeinvesteeringute elavnemine ettevaateperioodil tõenäoliselt aeglustub. 2021. aasta teises kvartalis suurenesid eluasemeinvesteeringud hinnangute kohaselt mõõdukalt, olles jõudnud pandeemiaeelsele tasemele juba esimeses kvartalis. Lühiajaliselt peaksid eluasemeinvesteeringuid 2021. aasta teisel poolel toetama Tobini q suhtarvu positiivne mõju, netotulu kasv, tarbijate kindlustunde paranemine ja suuremahulised kogunenud säästud hoolimata mõningatest pakkumispiirangute edasise süvenemisega seotud kitsaskohtadest. Ülejäänud ettevaateperioodil peaks eluasemeinvesteeringute tempo aegamisi normaliseeruma.

Ettevõtlusinvesteeringud peaksid püsima vastupidavad ning ettevaateperioodil märkimisväärselt elavnema. 2021. aasta esimesel poolel jätkus ettevõtlusinvesteeringute lähenemine kriisieelsele tasemele nõudluse taastumise, soodsate rahastamistingimuste ja Tobini q suhtarvu positiivse mõju toel. 2021. aasta teisel poolel peaks ettevõtlusinvesteeringute elavnemine hoogustuma sedamööda, kuidas üleilmne ja euroala sisenõudlus taastuvad ning kasumikasv paraneb. Seda toetavad ka soodsad rahastamistingimused ja ELi taasterahastu soodne toime. Ettevõtlusinvesteeringuid peaksid kogu ettevaateperioodi jooksul hoogustama ka digiteerimisega seotud investeeringud ja üleminek süsinikuvaesele majandusele (sealhulgas autotööstuses tulenevalt keskkonnaeeskirjadest ja elektrisõidukite tootmisele üleminekust). Kokkuvõttes peaksid ettevõtlusinvesteeringud jõudma pandeemiaeelsele tasemele 2021. aasta lõpuks.

Pärast ekspordi turuosa vähenemist 2021. aastal seoses ajutiste pakkumispoolsete kitsaskohtadega peaks eksport tugeva välisnõudluse ja konkurentsivõime kasvu toel jõuliselt suurenema. Nõudluse kiire kasv alates 2020. aasta teisest poolest peaks põhjustama 2021. aastal jätkuvalt ebakõla üleilmse tarnevõimsuse ja nõudluse tingimuste vahel. See ebakõla, COVID-19 pandeemiaga seotud liikumispiirangud ja äärmuslikud sündmused tõid kaasa üleilmsed logistikaprobleemid ja mõnede oluliste vahesisendite nappuse, mis on pärssinud euroala kaupade eksporti. Arvestades et endiselt püsivad mõnede vahesisendite nappus, väga kõrged transpordikulud ja pikad tarneajad, peaksid kitsaskohad jätkuma kogu 2021. aasta jooksul ja kaduma vähehaaval alates 2022. aasta algusest. Teenustekaubandus ja eelkõige turism on suvel jõuliselt elavnenud tänu edukatele vaktsineerimiskampaaniatele, mis on võimaldanud majanduse taasavamist. Sektori üldine aktiivsus jääb siiski endiselt kriisieelsest tasemest tunduvalt allapoole. Koos kitsaskohtade kadumisega võimaldab see euroala ekspordil keskpikas perspektiivis hoogustuda, arvestades tugevat välisnõudlust ja ekspordi konkurentsivõime kasvu pärast euro vahetuskursi hiljutist nõrgenemist. Netoeksport peaks avaldama SKP aastasele reaalkasvule vähest positiivset mõju ettevaateperioodi kõigi kolme aasta jooksul.

Töötuse määr langes 2021. aasta teises kvartalis ja peaks jääma ülejäänud aasta jooksul üldjoontes samaks, alanedes seejärel 2023. aasta alguseks kriisieelsele tasemele. Töötuse vähenemiseni viis tööhõive kasvu oodatust jõulisem hoogustumine 2021. aasta teises kvartalis seoses aktiivsuse kiirema elavnemisega. Ajutine tööjõupuudus, mis kajastab töökohtade ulatuslikumat ümberjaotumist ja mõningaid ebakõlasid, peaks lähiajal mõjutama konkreetsete riikide ja sektorite tööturgu. Eeldatakse, et suur osa töökohtade säilitamise kavades osalevatest töötajatest naaseb pandeemiajärgse jõulise elavnemise keskkonnas tavapärasele tööle. Sellest tulenevalt peaks töötuse määr alates 2022. aastast järk-järgult alanema ja langema 2023.aasta alguses kriisieelsest tasemest allapoole.

Tööviljakuse kasv töötaja kohta peaks 2021. aastal jõuliselt hoogustuma ning seejärel ettevaateperioodi jooksul vähehaaval normaliseeruma. Pärast järsku langust 2020. aastal suurenes tööviljakus 2021. aasta teises kvartalis (eelmise kvartaliga võrreldes) hinnanguliselt 1,5% ning seda toetas töökohtade säilitamise kavades osalenud isikute arvu vähenemine. Pärast kõrgeima taseme saavutamist 2021. aasta kolmandas kvartalis peaks see edaspidi järk-järgult vähenema. Tööviljakuse kasv töötunni kohta on aga püsinud pandeemiaolukorras tunduvalt stabiilsem, sest töötundide koguarvu areng on olnud tihedamalt seotud SKP suundumustega.

2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes on SKP reaalkasvu prognoosi korrigeeritud 2021. aastaks ülespoole ning 2022. ja 2023. aasta prognoosid jäävad valdavalt samaks. 2020. aasta andmete ülespoole korrigeerimisest tulenenud positiivne statistiline siirdemõju ja 2021. aasta esimese poole jõulisem tulemus korvavad täiel määral veidi tagasihoidlikuma elavnemise 2021. aasta teisel poolel seoses eeldatust rangemate liikumispiirangutega ja oodatust püsivamate pakkumispoolsete kitsaskohtadega. Selle tulemusel korrigeeritakse kogu aasta prognoosi 0,4 protsendipunkti võrra ülespoole. Ettevaateperioodi ülejäänud osas kaalub eespool nimetatud kitsaskohtade ja kõrgemate naftahindade langusmõju üles mõõdukalt positiivse mõju, mida avaldavad madalamad laenuintressimäärad, euro nõrgem efektiivne vahetuskurss ja suurem välisnõudlus.

2 Eelarveväljavaade

Alates 2021. aasta juuni ettevaatest on põhistsenaariumisse lisatud ainult piiratud arv täiendavaid stimuleerivaid meetmeid. 2020. aastal pandeemiale reageerimiseks võetud erakorraliste eelarvepoliitiliste toetusmeetmete hinnangulist mahtu on veidi ülespoole korrigeeritud ning see moodustab 4,2% SKPst. Kuna 2022. aasta eelarved on alles ettevalmistamisel, on teave eelarvemeetmete kohta olnud alates 2021. aasta juuni ettevaatest piiratud. Olemasolevad andmed osutavad siiski endiselt COVID-19 pandeemiaga seotud täiendavatele kriisi- ja taastemeetmetele, mis ulatuvad 2021. aastal 0,2%ni SKPst. Neis kajastuvad ajakohastatud hinnangud selle kohta, millised on meetmete, toetuskavade laiendamise ja mitmes riigis uute meetmete vastuvõtmisega seotud eelarvekulud. Enamik lisameetmeid on ajutised, aeguvad 2022. aastal ning on peamiselt seotud ettevõtetele suunatud toetuste ja ülekannetega.

Kokkuvõttes moodustavad kaalutletud kriisi- ja taastemeetmed SKPst hinnanguliselt 4,6% 2021. aastal, 1,5% 2022. aastal ja 1,2% 2023. aastal. Üldiselt moodustavad 2021. aastal stimuleerivatest meetmetest endiselt suurima osa toetused ja ülekanded. Nende hulka kuuluvad ka töökohtade säilitamise kavadega seotud meetmed, millest 2022. aastal tõenäoliselt peaaegu täielikult loobutakse. Valitsussektori tarbimise alla liigitatud meetmed hõlmavad peamiselt vaktsineerimiskampaaniaga seotud suuremaid tervishoiukulutusi, sealhulgas töötasusid. Tulude poolel on meetmed seotud otseste ja kaudsete maksude kärbetega. Valitsussektori täiendavatel investeeringutel, mis olid 2020. aastal piiratud, on alates 2021. aastast meetmete paketis suurem osakaal peamiselt seoses ELi taasterahastust makstavate toetustega. COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi- ja taastemeetmete kõrval võtsid valitsused mõnes riigis täiendavaid stimuleerivaid meetmeid.^[5]

Euroala eelarvepoliitika (kohandatud ELi taasterahastu toetustega) peaks olema 2021. aastal ekspansiivne, 2022. aastal tunduvalt karmistuma ja jääma 2023. aastal üldjoontes neutraalseks. 2020. aastal oli eelarvepoliitika (tulude poolel ELi taasterahastu toetusi arvesse võttes) jõuliselt ekspansiivne ning sama kurss on jätkunud ka 2021. aastal. Eelarvepoliitilise kursi seisukohalt on 2021. aasta eelarvestiimulid ulatuslikumad kui ainult COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi- ja taastemeetmed ning hõlmavad valdavalt ka meetmeid, mis ei ole otseselt kriisiga seotud, sealhulgas jõulisemat struktuuriliste kulude kasvu ja metodoloogilisi erinevusi. Arvestades 2021. aastal vastu võetud erakorraliste meetmete ajutist iseloomu ja pandeemia eeldatavat hääbumist, peaks eelarvepoliitiline kurss 2022. aastal märkimisväärselt karmistuma ja jääma 2023. aastal üldjoontes neutraalseks. 2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes on eelarvepoliitiline kurss olnud 2021. aastal veidi leebem ning peaks ülejäänud prognoosiperioodi jooksul ja eriti 2022. aastal karmistuma.

Euroala eelarvepuudujääk peaks 2021. aastal veidi vähenema ja hakkama jõulisemalt kahanema alates 2022. aastast. Eelarveväljavaade on 2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes paranenud. Eelarvepuudujäägi vähenemine 2021. aastal kajastab tsüklilise komponendi olukorra paranemist ja väiksemaid intressimakseid, mis enam kui tasakaalustavad täiendavaid toetusmeetmeid, mida ELi taasterahastu toetused ei kata. Eelarvetasakaalu ulatuslik paranemine 2022. aastal on peamiselt tingitud COVID-19 kriisiga seotud toetusmeetmete aegumisest ja tunduvalt soodsamast tsüklilisest komponendist. 2023. aastal peaks eelarve koondtasakaal üldjoontes neutraalse eelarvepoliitilise kursi ja paremate tsükliliste tingimuste toel veelgi paranema ja jääma veidi alla –2% SKPst. Intressimaksed peaksid ettevaateperioodi jooksul jätkuvalt vähenema ja moodustama 2023. aastal 1,0% SKPst. Pärast järsku suurenemist 2020. aastal peaks euroala valitsussektori koguvõlg jõudma 2021. aastal haripunkti ja olema ligikaudu 99% SKPst. Sellele järgnev võla vähenemine on peamiselt tingitud kasvu-/intressimäärade positiivsest vahest, aga ka eelarvepositsioonivälistest võlamuutustest, mis korvavad püsiva, ehkki väheneva esmase puudujäägi mõju täielikult. Eelarveväljavaade on 2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes paranenud. Euroala eelarvepuudujäägi ja võlasuundumuste prognoose on korrigeeritud kogu ettevaateperioodiks allapoole, võttes arvesse tsüklilise komponendi olukorra paranemist ja väiksemaid intressimakseid. 2023. aastal peaksid eelarvepuudujääk ja võlakoormus jätkuvalt märkimisväärselt ületama kriisieelset 2019. aasta taset ning peamiselt on selle põhjuseks suurem kulude suhtarv.

3 Hinnad ja kulud

ÜTHI-inflatsioon peaks jätkuvalt kiirenema kuni käesoleva aasta lõpuni, aeglustuma 2022. aasta esimesel poolel ja seejärel vähehaaval taas hoogustuma (vt joonis 3). Koguinflatsioon peaks olema 2021. aastal keskmiselt 2,2% ja jõudma neljandas kvartalis rekordiliselt kõrge 3,1%ni ning aeglustuma siis 2022. aastal keskmiselt 1,7%ni ja 2023. aastal 1,5%ni. Koguinflatsiooni kiirenemine 2021. aastal kajastab tõusumõju, mida avaldavad peamiselt ajutised tegurid, näiteks energiahindade inflatsioonimäära elavnemine tugevate baasmõjude keskkonnas ja Saksamaal endise käibemaksumäära taastamine. Inflatsioonile on avaldanud suuremat tõususurvet tarnehäiretega seonduv sisendikulude kasv ja majanduse taasavamisest tingitud ühekordne mõju teenuste hindadele, kuna suvekuudel leevendati COVID-19 pandeemiaga seotud piiranguid. ÜTHI kaalude muutused osutavad inflatsiooniprofiili teatavale volatiilsusele 2021. aastal, kuid aasta jooksul peaks neil keskmises arvestuses olema üksnes vähene aeglustav mõju ÜTHI-inflatsioonile. Need ajutised tegurid peaksid hakkama 2022. aasta alguses kaduma. Ühtlasi peaks 2022. aasta kolmandas kvartalis aastast inflatsioonimäära pärssima 2021. aasta juulis toimunud inflatsiooni järsust kiirenemisest tingitud täiendav negatiivne baasefekt. Seejärel peaks ÜTHI-inflatsioon majanduse prognoositava elavnemise toel ülejäänud ettevaateperioodil järk-järgult hoogustuma. Seda kajastab ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) kiirenemine ettevaateperioodil. Kui 2021. aastal täheldatud ajutine inflatsiooni hoogustumine kõrvale jätta, kaaluvad pandeemiaolukorraga seotud pakkumispoolsetest mõjudest tingitud hinnasurve vähenemise keskpikas perspektiivis tõenäoliselt üles nii kasvavast (ehkki mõnevõrra tagasihoidlikuks jäävast) nõudlusest tulenev hinnatõususurve kui ka toormehindade, sealhulgas naftahinna varasemast tõusust tulenev kaudne mõju. Euroalasisese kulusurve kasv peaks olema tarbijahindade jõulisema arengu peamine tõukejõud, samal ajal kui välise hinnasurve areng ettevaateperioodi viimases pooles tõenäoliselt aeglustub. ÜTHI toiduainehindade inflatsioon peaks samuti järk-järgult kiirenema. Nendest kahest ÜTHI komponendist tuleneva mõõdukalt suurema hinnasurve koguinflatsioonile tasakaalustab 2022. ja 2023. aastal mõnevõrra ÜTHI energiahindade inflatsiooni prognoositav aeglustumine, mis on seotud naftafutuuride hindade arengukõvera langussuundumusega.

Tööjõu ühikukulud peaksid töökohtade säilitamise kavadega seotud kõikumiste mõjul alanema nii 2021. kui ka 2022. aastal ning tõusma 2023. aastal 1,4%. Pärast tööviljakuse järsust langusest tingitud märkimisväärset kasvu 2020. aastal peaksid tööjõu ühikukulud 2021. ja 2022. aastal tööviljakuse elavnemise tõttu vähenema, kuid seejärel 2023. aastal järk-järgult suurenema. Nii tööviljakust kui ka töötaja kohta makstava hüvitise kasvu on mõjutanud ulatuslikud kõikumised, mis on tingitud tööhõive kaitseks rakendatavatest töökohtade säilitamise kavadest. See aeglustas 2020. aastal töötaja kohta makstava hüvitise aastakasvu ja tõi kaasa kasvumäära elavnemise 2021. aasta esimesel poolel. Sedamööda, kuidas tööturud ettevaateperioodil järk-järgult taastuvad ja töökohtade säilitamise kavade mõju taandub, peaks töötaja kohta makstavate hüvitiste areng normaliseeruma ning aastane kasvumäär jõudma 2023. aastal 2,5%ni, mis on pandeemiaeelsest tasemest mõnevõrra kõrgem. See kajastab peamiselt tööturutingimuste paranemist ettevaateperioodil. Euroala koguinflatsiooni prognoositav kiire kasv 2021. aasta teisel poolel ei peaks keskpikas perspektiivis avaldama märkimisväärset teisest mõju palgakasvule.

Impordihindade arengut mõjutavad tõenäoliselt jõuliselt nafta- ja muude toormehindade muutused ning ettevaateperioodi lõpu poole peaks see kajastama mõõdukat välist hinnasurvet. Impordideflaatori aastakasv peaks liikuma –2,5 %-lt 2020. aastal 5,4%-le 2021. aastal, kajastades peamiselt nafta- ja muude toormehindade tõusu, kuid ka tarnehäirete ja euro odavnemisega seotud sisendikulude kasvu. 2023. aastal peaks see näitaja alanema 0,8%ni. Naftahindade eeldatava vähese languse kõrval peaks üleilmne hinnadünaamika jääma ettevaateperioodil üldiselt tagasihoidlikuks ja toetama välise hinnasurve mõõdukat väljavaadet.

2021. aasta juuni ettevaatega võrreldes on ÜTHI-inflatsiooni prognoosi korrigeeritud 2021. aastaks 0,3 protsendipunkti, 2022. aastaks 0,2 protsendipunkti ja 2023. aastaks 0,1 protsendipunkti võrra ülespoole. See on seotud ÜTHI-inflatsiooniga (v.a toiduained ja energia) kogu ettevaateperioodil ning energiakomponendiga eelkõige 2021. ja 2022. aastal, samal ajal kui toiduainete komponent püsib üldjoontes muutumatu. Need korrigeerimised kajastavad mitut tegurit, nagu hiljutised oodatust positiivsemad andmed, pikemaajalistest tarnehäiretest tingitud mõningane tõususurve, nõudluse paranenud väljavaade, euro vahetuskursi langus ja naftahindade tehniliste eelduste ülespoole korrigeerimine (vt infokast 1).